Autor
Sõnum
Lauri Õunapuu

Avatar








Sõnumeid:1991
:: Tsiteeri ::
Teema: Üks noormees kaugel võõral maal/ Jõhvi linnas/ Laipmanni laul/
Laul, millest on tehtud ümber ka muid laule - Jõhvi linna kroonukullide lõhkumise kohtulugu, Laipmanni laul jm.

Hurda kogudes 1888 - H I 7, 745 (14) < Võnnu khk., Kiidjärve v. - J. Hannus (1888)

Ilmunud 1902-1905 "Tütarlaste rõõmu laulikus" ja "Taaralaste lustilaulikus":

Wang ja pruut.

Üks noormees kaugel wõõral maal,
Kel' isa ema surn'd:
Ta oli raskest eksinud
Ja kohtu alla langenud.
:,:Ja wangi raudu saan'd! :,:

Sääl hirmsa wangi-hoone sees
Ta õhkab haledast:
Oh elaks weel mu wanemad.
Nad tuleks rutust mõlemad.
Weel waatma oma last!

Mu armas kallis pruudike
Küll wäga kurwastab:
Kui kuuleb minu wiletsust.
Ja rasket lang’mist, hukatust,
Mis mind nüüd kurwastab!

Kui noormees wangis mõtles nii
Siis pruut ju oli sääl.
Ta oli jooksnud rutuga.
Et peiu eest weel paluda.
Ehk antaks armu tall

Ta kohtu tuppa jooksis siis,
Ja palus haledast:
„Oh kulla härrad! kuulge mind,
„Sell noorel mehel on küll süüd,
„Oh andke andeks tall!”

„Oh laps! ei korda lähe see,"
Nii wastas kohus tall',
„Sest üleliiga on ta süüd,
„Siin parata ei wõi me nüüd,
„Ta peab surema!"

Kui seda kuulis tütarlaps.
Et armu loota poln'd.
Siis palus tema wiimati.
Et saaks kord raäki temaga,
Ei seda keeldud tall'.

Pruut ruttas wangihoonesse,
Ja peigmeest teretas.
Sääl haledaste silmamees
Ta seisis wiimast kord ta ees.
Siis nutsid mõlemad.

Pruut wõttis oma põlle seest
Üht walget särgikest
Ja andis oma peiule.
Et ajaks selga omale,
Kui ta saab surmatud.

Peig wõttis oma sõrmest siis
Ka kullast sõrmukse.
Ja andis oma pruudile.
Et kannaks seda eluaeg, —
Siis nuttes lahkusid!

***

Laulu aluseks on Saksa laul "Der Gefangene", ilmunud 1856 raamatus "Deutscher Liederhort"

[de.wikisource.org])

Der Gefangene

1.
|: Es warn einmal zwei junge Knabn,
die wollten in die Fremd nein gehn; :|
|: dem Einen hats schlecht gegangen,
ein König nahm ihn gefangen,
gefangen nahm er ihn. :|

2.
„Wenn das mein Vater u. Mutter wüßt,
daß ich gefangen bin:
ein Brieflein das thäten sie mir schreiben
an die Herzallerliebste meine;
ja schreiben thäten sie bald.“

3.
Als nun das Mädchen erfahren hat,
daß er gefangen saß:
da gieng sie mit Trauern und Weinen
zu Straßburg wol über den Rheine
bis vor des Hauptmanns Haus.

4.
‚‚‚Ach Hauptmann, lieber Hauptmann mein,
eine Bitt hab ich an euch:
den Gefangenen den sollt ihr mir schenken,
sein Leben soll ihm gedenken,
ja schenken sollt ihr mir ihn!‘‘‘

5.
„„Ach Mädchen, liebes Mädchen mein,
das kann und darf nicht sein;
der Gefangene und der muß sterben,
Gottes Reich soll er ererben,
ja sterben muß er bald!““

6.
Das Mädchen dreht sich um und um
und spricht kein Wörtchen mehr;
sie gieng mit Trauern und Weinen
zu Straßburg wol über den Rheine
bis vor das Gefangenen-Haus.

7.
‚‚‚Gefangener, liebster Gefangner mein,
es kann und darf nicht sein:
der Gefangene und der muß sterben,
Gottes Reich soll er ererben, –
ja sterben mußt du bald!‘‘‘ –

8.
Was zog sie unter ihrer Schürze vor?
ein Tüchlein kreideweiß:
‚‚‚Nimm hin, du Hübscher und Feiner,
du Herzallerliebster meiner!
trockn ab den kalten Schweiß!‘‘‘

9.
Was zog er von dem Finger sein?
einen Ring vom feinsten Gold:
„Nimm hin, du Hübsche und Feine,
du Herzallerliebste meine!
den trag nach meinem Tod!“

10.
‚‚‚Was soll ich mit dem Ringlein thun,
wenn ichs nicht tragen darf?‘‘‘ –
„Leg ihn in Kisten und Kasten,
laß ihn ruhn, laß ihn risten und rasten
bis an den jüngsten Tag!“

_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
27.05.15, 10:38
Lauri Õunapuu

Avatar








Sõnumeid:1991
:: Tsiteeri ::
Teema: Re: Üks noormees kaugel võõral maal
Nüüd on küsimus, kumb oli enne, kas muna või kana - nimelt on va Kreutzwaldi luuletus, mille lühike tekst ilmus esimest korda 1840 a. raamatus "Wina-katk" (viina katk), seejärel 1865 "Viru lauliku lauludes", paarkümmend aastat hiljem, pisut redigeeritult, juba paljudes rahvalikes laulikutes, ka eelmist teksti sisaldavates laulikutes:

1865:

Arg kosilane

Mul mõtes on üks ainuke,
Üks ainukene kallis!
Oh kui ma selle piiga saaks,
Ta on nii wirk ja wiisakas,
nii wiisakas,
Ma elaks Eedenis.

Se tütarlapse tõeste
Ma kosiks endale!
Tal ala lahke meeleke
Ja nägu kui üks maalike,
kui maalike.
Ja silm kui tuluke.

Ja kui ma teda kaugelt nään.
Tõst puna palgesse;
Mul süda hakab põksuma
Ja wesi weereb silmasse,
mul silmasse:
Ei tea, mis lugu se?

Veel reede õhtul wainu peal
Ta küsis minu käest:
„Oh ütle mul, mis wiga sul?
Ei õige lugu ial sul,
ei ial sul!"
Ma ohk'sin kõigest wäest.

Ma oleks pidand rääkima.
Oh miks ei rääkind ma!
Ja oleksin ma rikam mees,
Mul süda pisut kergem sees,
mul kergem sees:
Ma räägiks temaga.

***

1840:

Mo mõttes on üks ainuke,
Üks ainuke mul kallis!
Oh kui ma selle piga saaks,
Ta on ni wirk ja wisakas,
ni wisakas,
Ma ellaks Edenis.

Se tütarlapse tõeste
Ma wõttaks endale!
Tal ikka lahke meeleke
Ja näggo kui üks malike,
kui malike.
Ja silm kui tulluke.

Ja kui ma tedda kaugelt nään.
A'ab punna palgesse;
Mo südda akkab peksama
Ja wessi tõuseb silmasse,
mul silmasse:
Ei tea, mis luggo se?

Veel rede õhtul wainiul
Ta küssis minno käest:
„Karl, ütle mul', mis wigga sul?
Ei õige luggu ial sul,
ei ial sul!"
Ma ohksin kõigest wäest.

Ma olleks piddand räkima.
Oh miks ei räkind ma!
Ja kui ma olleks rikkam mees,
Ja südda wähhe kergem sees,
mul kergem sees:
Ma rägiks temmaga.

***

Kreutzwaldi tekstile on kooriseade "eesti rahvaviisist" teinud Kunileid, ilmus arvatavasti esimest korda 1871 a. vihus "Wanemuise kandle healed". Hiljem on seadeid teisigi, kus siis seatakse mitte Kunileidu vaid "rahvaviisi".

Rahvaviis võiks olla ehk tollesama "üks noormees.." viis. Ent mul on siiski tunne, et Kunileid töötles mingit saksa viisi ning mahutas selle Kreutzwaldi ebaeestilikku värsikordusesse.

Uuemad viievärsilised ning seda meloodiat kasutavad laulud on aga kindlasti "üks noormees.." laulu järgivad, kuna see saavutas rahva seas suurema lauldavuse kui Kreutzwaldi/ Kunileiu kosilaspoeesia.

***

Kreutzwaldi "Arg kosilane" on viksitud maha Johann Peter Hebel'i luuletusest "Hans und Verene" 1803 a. kogust "Allemannische Gedichte".
[ingeb.org]
[url=http://als.wikipedia.org/wiki/Text:Johann_Peter_Hebel/J._P._Hebels_sämmtliche_Werke:_Band_1/Hans_und_Verene]Hans_und_Verene[/url]


Hans und Verene.

Es gfallt mer nummen eini,
und selli gfallt mer gwis!
O wenni doch das Meidli hätt,
es isch so flink und dundersnett,
so dundersnett,
i wär im Paradies!

’s isch wohr, das Meidli gfallt mer,
und ’s Meidli hätti gern!
’s het alliwil e frohe Mueth,
e Gsichtli hets, wie Milch und Bluet,
wie Milch und Bluet,
und Auge wie ne Stern.

[134] Und wenni ’s sieh vo witem,
se stigt mer’s Bluet ins Gsicht; *)[1]
es wird mer übers Herz so chnapp,
und ’s Wasser lauft mer d’Backen ab,
wohl d’Backen ab;
i weiß nit, wie mer gschicht.

Am Zistig früeih bim Brunne
se redt ’s mi frei no a:
„Chumm, lüpf mer, Hans! Was fehlt der echt?
„Es isch der näume gar nit recht,
nei gar nit recht!“
I denk mi Lebtig dra.

I ha ’s em solle sage,
und hätti ’s numme gseit!
Und wenni numme richer wär,
und wär mer nit mi Herz so schwer,
mi Herz so schwer,
’s gäb wieder Glegeheit.

Und uf und furt, iez gangi,
’s wird iäten im Salat,
[135] und sag em’s, wenni näume cha,
und luegt es mi nit fründli a,
nit fründli a,
se bini morn Soldat.

.En arme Kerli bini,
arm bini, sell isch wohr.
Doch hani no nüt Unrechts tho,
und sufer gwachse wäri io,
das wäri io,
mit sellem hätts ke G’fohr.

Was wisplet in de Hürste,
was rüehrt si echterst dört?
Es visperlet, es ruuscht im Laub.
O bhüetis Gott der Her, i glaub,
i glaub, i glaub,
es het mi Näumer ghört.

„Do bini io, do hesch mi,
„und wenn de mi denn witt!
„I ha’s scho siederm Spöthlig gmerkt;
„am Zistig hesch mi völlig bstärkt,
io, völlig bstärkt.
„Und worum seischs denn nit?

[136] „Und bisch nit rich an Gülte,
„und bisch nit rich an Gold,
„en ehrli G’müeth isch über Geld,
„und schaffe chasch in Hus und Feld,
in Hus und Feld,
„und lueg, i bi der hold!“

O Vreneli, was seisch mer,
o Vreneli, ischs so?
De hesch mi usem Fegfüür g’holt,
und länger hätti ’s nümme tolt,
nei, nümme tolt.
Jo, frili willi, io!

*) [133] Ausgabe I.
se schießt mer’s Bluet in’s G’sicht;

_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
27.05.15, 11:20
Lauri Õunapuu

Avatar








Sõnumeid:1991
:: Tsiteeri ::
Teema: Re: Üks noormees kaugel võõral maal
Peab ju ütlema veel, et tollal oli noobel kirjutada noodialla "rahvaviis" või "rahvalaul", see andis peale müütilise ja õilsa rahvusliku tunde ka garantii, et kui keegi kusagil juhtub mainima teose õiget oletatavat autorit, on plagiaadisüüdistused ülearused - sest tegu on ju "rahvaviisiga".

Kui nüüd keegi teab seda "ara kosilase" ning "üks noormees.." viisi (võin ka lisada hiljem variante), siis võib võrrelda, ent ma kahtlustan, et eeskujuks on olnud meloodia: "Maria durch ein Dornwald ging"

[www.liederlexikon.de]
[www.volksliederarchiv.de]

_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
27.05.15, 11:33
Lauri Õunapuu

Avatar








Sõnumeid:1991
:: Tsiteeri ::
Teema: Re: Üks noormees kaugel võõral maal
"Jõhvi linnas" keskmine tekst läheb nii:

Sääl Jõhvi linnas sündinud
on kohutavad teod,
üks noormees, kelle vanemad
seal Narva linnas elavad,
:,: on süüta surmatud. :,:

Tema peale kaebas kohtu ees
üks tema vihamees,
kel oli sellest süda täis,
et teine temast üle käis
ja teda ärritas.

Siis ööd ja päevad mõtles ta,
mil saaks tal tasuda,
ja kui need mässud tõusivad
ja kohtukullid kistud said,
siis oli paras aeg.

Siis Jõhvi mõisa läks küll ta
ja kaebas kohtu ees:
"Küll mina tunnen seda meest,
kes kulli kohtumaja eest
on maha kiskunud."

Siis tulivad kolm soldatit
tal kohe järele.
Kui kohtu ette toodi ta,
siis ütles selge sõnaga:
"Ei ole minu süü!"

"Ma olin küll seal rongi ees,
just seal, kus teisedki.
Kuid kulli küll ei kiskund ma,
mis võivad teised tunnista,
kes ühes olivad."

Siis tulivad veel mitu meest,
kes tunnistasivad:
"Me tunnistame vandega,
et Tamm oli kulli kiskuja,
ei mitte see noormees."

Ent sellestki ei hoolitud,
vaid öeldi temale:
"Kes kroonukulli teotab,
see trahvitakse surmaga,
nüüd ennast valmista!"

Siis tuli õpetaja ka,
kes ütles temale:
"Oh tule laps, ja kinnita
end püha sakramendiga
siin ilmas viimast kord."

Ta ütles kindla sõnaga:
"Ei seda taha ma,
kui süüta pean ma surema,
küll jumal mulle andestab
kõik minu patusüüd."

Läks rõõmsalt surmaväljale
ja langes põlvili:
"Et süüta pean ma surema,
see taevas, jumal halasta,
ma olen süüta laps."

Siis öeldi valjust: "Andke tuld!"
ja paugud kõlasid.
Ta langes maha kummuli
ja heitis hinge rutusti,
head rahu temale.

(Kui ema seda kuulda sai,
et poeg on surmatud,
ei jõudnud rongi oodata,
vaid Narva linna vaksalist
tuli jalgsi Jõhvi pool. )

Jõhvi laulust võite lisa lugeda I. Rüütli raamatust "Priiusel raiume rada" lk 251. Samuti A. Tõnuristi raamatust "Vana koolmeister jutustab"

[www.ester.ee]
[www.ester.ee]
[erb.nlib.ee]

_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
27.05.15, 18:59
Lauri Õunapuu

Avatar








Sõnumeid:1991
:: Tsiteeri ::
Teema: Re: Üks noormees kaugel võõral maal
Laipmanni laulu näeb ja kuuleb Eesti filmiklassikas: "Jõulud Vigalas" vististi isegi kahel korral.

Ning keskmine tekst:

Küll Vigalas on sündinud
need kohutavad lood,
üks Vigala taluperemees,
kes oli kõrgest koolitud,
sai ära surmatud.

Ta peale kaebas kohtu ees
üks tema vihamees,
kel sellest oli süda täis,
et tema valest aru sai (et Laipman tihti mõisas käis,)
ja ära seletas (peab saama surmatud.)

Ta mõtles järel päevad ööd,
mil saaks ma tasuda,
kui aga mässud tulivad
ja mõisad põletatud said,
siis oli paras aeg.

Siis Vigala mõisa ruttas ta
ja kaebas kohtu ees:
tõest mina tunnen seda meest,
kes selles asjas süüdlane,
seks ennast valmistan.

Pea saadeti tal soldatid
siis koju järele.
Kui kohtu ette astus ta,
siis ütles kindla häälega:
"Ei ole minu süü!"

Kolm tunnistajat tulivad,
ja tunnistasivad:
me tõendame vandega,
et Laipmann pole mõisas käind (et Laipman ilma süita,)
ei mõisaid põletand (ta pole mõisas käind/ ei üles ässitand)

Ei sellest aga hoolitud,
vaid öeldi temale,
kes riigi vastu eksivad,
see trahvitakse surmaga,
seks ennast valmista.

Siis tuli õpetaja Busch
ja ütles temale:
Oh tule laps ja kinnita
end püha sakramendiga
siin ilmas viimast kord.

Kuid Laipmann vastas temale:
"Ei seda taha ma,
kui süüta pean surema,
küll Jumal andeks annab ka
kõik minu patu süüd.

(Kuid ühte siiski palun ma
mu palved kuulata,
mu silmad kinni siduge
ja omastele teatage,
kus kohal on mu haud.)

Siis käsiti, et andke tuld,
ja püssid paukusid,
ta langes maha kummuli
ja heitis hinge rutusti.
Head rahu temale.

_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
27.05.15, 19:21
Lauri Õunapuu

Avatar








Sõnumeid:1991
:: Tsiteeri ::
Teema: Re: Üks noormees kaugel võõral maal/ Jõhvi linnas/ Laipmanni laul/
Kuhlbarsi rahvaviis Kreutzwaldi sõnadele:

http://meestelaul.metsatoll.ee/lisad/kuhlb_resize.jpg

_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
27.05.15, 21:27
Lauri Õunapuu

Avatar








Sõnumeid:1991
:: Tsiteeri ::
Teema: Re: Üks noormees kaugel võõral maal/ Jõhvi linnas/ Laipmanni laul/
Mulle tundub loogiline, et meil oli sündmusterada selle lauluga järgmine:

1840 või veidi varem tõlgib Kreutzwald Peter Hebel'i luuletuse "Hans und Verene" ning avaldab selle oma "Viina katkus" järgides originaali struktuuri ent viitsimata viiendast salmist kaugemale tõlkida.

1865 avaldab Kreutzwald luuletuse uuesti veidi kohendatult "Viru lauliku lauludes", mitte küll otseselt aga kaudselt oma nime all. Laulu viis saab populaarseks järgneva kuue aasta sees ja

1871 avaldab selle oma seades Kuhlbars kogumikus "Wanemuise kandle healed" ning märgib meloodiaks "rahvaviis". Kas seadet enne 1871 a. esitati, on teadmata. Kuhlbars on tõenäoliselt viisi laenanud saksamaalt ja veidi muutnud.

Vahepeal (enne 1888, kui on esimene(?) märkimine Hurda kogus) tõlgitakse "Der Gefangene" ja avaldatakse tõenäoliselt kuskil trükis. Tõlget hakatakse laulma Kuhlbarsi viisiga kuna see klapib värsi struktuuriga. Et aga värsikordus on võõra koha peal, lauldakse see endale mugavasse paika.

Edasi tulevad juba Jõhvi ja Laipmann. Ja nagu Ingrid Rüütli eelmainitud raamatust selgub, ka Rapla.

_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
27.05.15, 23:34
Lauri Õunapuu

Avatar








Sõnumeid:1991
:: Tsiteeri ::
Teema: Re: Üks noormees kaugel võõral maal/ Jõhvi linnas/ Laipmanni laul/
varulven kirjutas:
Tsiteeri:
> Vahepeal (enne 1888, kui on esimene(?) märkimine
> Hurda kogus) tõlgitakse "Der Gefangene" ja
> avaldatakse tõenäoliselt kuskil trükis.


..siiski, "üks noormees kaugel võõral maal" on ka Brandti laulikus "Harju Ööpik" (1875), tõenäoliselt tema enda tõlge kuna riimid on täielikumad kui hilisemastes "rahvalaulikute" trükkides. Sõnad on üldjuhul samad, on üks viimane lisasalm:

Seal jumalaga peig' ja pruut
Siis jätsid wiimist kord.
Nüüd peigmees haudas rahu sees,
Pruut öhkab ilmas silmawees,
aeg igaw ja meel kurb.

_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
15.11.16, 23:49
Postita
Sinu nimi:
Sinu epost:
Teema:
Message Body
Spam prevention:
Please, enter the code that you see below in the input field. This is for blocking bots that try to post this form automatically.
 **      **  ********  ********  **    **  **     ** 
 **  **  **     **        **      **  **    **   **  
 **  **  **     **        **       ****      ** **   
 **  **  **     **        **        **        ***    
 **  **  **     **        **        **       ** **   
 **  **  **     **        **        **      **   **  
  ***  ***      **        **        **     **     **