Eduard Pirk, Tartu.
Kuulsin selle laulu ERR-i arhiivist. "Rahvaloomingu varasalvest. Eesti rahvalaul muistsest tänaseni. 03.

Päeval ma vabrikus orjan,
kasarmus vaevlen ma ööd.
Näljaseid kopikaid korjan,
selleks teen raskemat tööd.

Vaevalt et vahel ka valgust
päiksekiir kambrisse toob.
Kuulutab vile töö algust,
orjusepäeva meil loob.

Külm, niiske ja tahmane tuba,
all vahuga täidetud ruum,
ma ise ka väsinuks muutun,
pea raske ja kuum.*

Meister minu järele valvab,
et ei saaks laiselda ma.
Sõimusõnu ta kaela mul kallab,
kui aga seda heaks arvab ta.

Ikka ja ikka seesama,
midagi uut pole siin.
Orja, kui oled kord vana,
surm ei tule ja elada piin.

*Siin on kuulda, et on väike takerdus. Sõnad ei sobitu viisile kuidagi (või on lihtsalt "kala") ja esitaja päästab, mis päästa annab. Ma ise panin siia lihtsalt paar sõna juurde, et laulda saaks.

Ma tolleaegset vabrikutööliste elu ei tunne. Seepärast tekitab küsimusi too "vahuga täidetud ruum" (võib-olla kuulsin valesti).

Ah see oli ju see suurepärane leiutis, kui arhiivisalvestused ei olnud nooblid raadios lasta või oli see mingil põhjusel võimata, siis lasti primadonnadel uuesti lood sisse laulda.
Seega, see "valguga täidetud ruum" seal võib olla juba salvestuse pealt mitte arusaadud fraas. Või siis üleskirjutaja poolt valesti üles tähendatud.
Laulab primadonna ju "pea raske ja, raske ja kuum" samuti oma eeskuju vigadega.

Usun, et see laul peaks olema Ingridi kuulsates revolutsioonilaulude raamatutrios: "Laul olgu lühike või pikk", "Kelle peale sa loodad" või "Priiusel raiume rada".

Kui vastava kasti oma punkris lahti pakin, vaatan järele. Kui enne jõuad, anna teada.

_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _

Aitäh!

Jah, mälu ei petnud, Ingrid Rüütli "Laul olgu lühike või pikk" on ta ära toodud, lk 160, viitega ERA AK 146 < Jõelähtme - J. Eplik (1934)

Päeval ma vabrikus orjan,
kasarmus vaevlen ma ööd.
Näljaseid kopikaid korjan,
selleks teen tapvalt tööd.

Vaevalt kui vahel valgust
päiksekiir kambrisse toob.
Kuulutab vile töö algust,
orjuse päeva meil loob.

Külm, niiske ja tahmane tuba,
halva õhuga täidetud ruum,
ma ise ka väsinuks muutun,
rinnus valu, pea raske ja kuum.

Meister minu järele valvab, *1
et ei saaks laiselda ma.
Sõimusõnu ta kaela mul salvab,
kui seda aga heaks arvab ta.

Ikka ja ikka see sama,
midagi uut ei ole siin.
Nii orja, kui oled kord vana -
surm ei tule ja elada piin.

Kui oled kord vana ja väeti,
siis katsu, et minema saad.
Ei härra sul tasu ei anna,
ei hooli su saatusest nad.

Tööta ja orja päev pikka,
lisaks pead võtma veel ööd.
Nõnda edasi, edasi ikka,
kuni leiva palukest sööd.

*1 Märkus: Originaalis "Meister kupjaks minu järele valvab"

_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _