Teema: Re: Elas Tartus neiu noor ja ilus
Uus Rahwa laulik : Isamaa-, armastuse-, aegade-, pidude-, tööliste-, laeva-, meeste-, teekäijate-, mängi-, nalja-, karjaste- ja mitmed muud laulud / M. Tõnisson 1892
Kadunud õnn
Oli kord mull neiu, noor ja ilus,
armastas mind ime hellaste.
Õntsal õhtul, püha pärna vilus
truudust tõutelles minule.
Ida kaarest kerkib päike,
õhu-rada rändama. -
Õnnis, kelle armu läike
mure jätab muutmata.
Oli, nagu vaataks tähti silmad
alla kõrgelt, õndsalt õhu ra'alt,
nagu paistaks puhtad vaimu ilmad -
pettuseta paradiisi maalt.
Vaata kaugelt põhja piirelt
paistab meie pilveke -
armastaja rinnas kiirelt
õnne ilm lööb udule!
Heledaste tõstis ööpik heale, -
kaebavalt see kõlas kaugelle.
Minul, vaates neiu palge peale,
langes rõõmu-pisar kaugelle (ilmselt trükiviga, peaks oleme - laugele).
Juba tõuseb tuule hoogu,
tormilik on tema käik,
puistab puude ladvad loogu -
ära kustub õnne päik!
Vaata taeva kõrvalt koidu kuma
kuulutub ju päikse tõusemist.
Minu neiu, näos kerge puna,
ütleb: "Lahkumise tund on vist!"
Paksud pilved käivad taevas,
pimedaks on läinud ilm.
Minu süda suures vaevas,
et ei armukest näe silm.
"Igaveste truuiks jäen sull' mina" -
ütles ta, kui andis mulle suud -
"Tõuusev päike, tunnistajaks sina,
et ei armasta ma mitte muud!"
Näed kui välgu sihid käivad
läbi paksust pilvedest. -
Minu südamesse jäivad
ahastused igavest.
Nüid see armas aeg on ammu mööda,
ära närtsinud minu armu puu.
Mina vannun seda õnne ööda:
kus mul pettust rääkis neiu suu.
Juba pikne purustanud
kalli pärna kildudeks.
Armu, mis mind unustanud,
arvan põrgu pettuseks! -
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _