üks tähtis laul oli puudu. ei tia kelle tehtud viis sellel on?
Uhti, uhti, uhkesti
viisk läks Tartust Viljandi,
kaasas põis ja õlekõrs,
õlekõrs kui sääseõrs.
Ei saa üle Emajõest,
hüva nõu nüüd kallist tõest!
Viisk siis ütles targasti
oma seltsilistele:
“Otsas häda, otsas vaev,
põis ju meil kui loodud laev!
Kõrs on mastiks kõlbulik,
mina olen laevnik!”
Põis aga vastas põrinal,
väga kõlav kõri tal:
“Viisu nõu on imelik,
laev ju olgu laberik!
Vaatke, kui ma veeren vees,
kohe oletegi sees!”
Kõrs siis heitis pikali,
sillakene valmiski.
Viisk nüüd hüüdis: “Sild on hea!
Mina sammun üle pea.”
Astus sammu, astus kaks,
sillakene katki praks!
Põnnadi, põnnadi, hüppas põis,
naeris, mis ta naerda võis.
“Vaata, kuidas rumalad
uppusid nüüd mõlemad.”
Tõmbas enda õhku täis
ja karplauhti lõhki käis!
(1888)
[
wwx.sakala.ajaleht.ee]
Üle millise jõe ei saanud viisk, põis ja õlekõrs?
18.02.2006 00:01
Mait Talts, raamatuloolane
«Uhti, uhti, uhkesti, viisk läks Tartust Viljandi, kaasas põis ja õlekõrs, õlekõrs kui sääseõrs.» Kes meist ei teaks seda populaarset lastelaulukest või pigem valmilaadset vemmalvärssi ning sedagi, mis tolles värsslookeses järgneb.
Viisk, Põis ja Õlekõrs on kolm sümpaatset kilplaslikku tegelast, kes asuvad teele Tartust Viljandisse ning jäävad Emajõe ääres hätta. Tegemist on ilmselt ühe tuntuma Eesti lastelaulu või salmiga üldse. Kuid arvatavasti on väga vähesed meist sügavamalt mõelnud selle üle, kes võiks olla nende värsiridade autor või kust on see lugu pärit. Populaarsete lastelaulude puhul, mis on saanud juba osaks pooleldi üldrahvalikust folkloorist, polegi see vist enam väga oluline.
Kui 1980. aastal ilmus kirjastuselt Eesti Raamat pappkaantega andeka kunstniku Jaan Tammsaare illustreeritud «Viisk, põis ja õlekõrs», siis oli autoriks märgitud A. Piirikivi.
Piirikivi võrdub Grenzstein
Eesti kirjanduse ja ühiskondliku mõtte ajaloos enam kodus olevad inimesed muidugi teadsid, et selle pseudonüümi taha peitub üks kõige vastuolulisemaid kujusid Eesti ajaloos, «Oleviku» omaaegne toimetaja ning «Eesti rahva väljasuremise apostel», kirjanik ja õpetaja Ado Grenzstein (1849—1916).
On ju «piirikivi» tema saksapärase liignime liigagi otsene eestindus. Kuid kas tegemist on algupärase Grenzsteini lastelauluga või on aines kuskilt laenatud ja mugandatud, nagu see tema ajal üldisemalt kombeks oli, seda ei teadnud praegust kirjatükki alustades ka käesoleva loo autor. Õigemini, nii nagu enamik eesti rahvast, lihtsalt ei mõelnud selle peale.
Mõte millelegi seesugusele tähelepanu pöörata tekkis eelmisel aastal, kui mulle Tallinnas tänaseks likvideeritud Arengu raamatupoes sattus pihku papist kaantega lasteraamatuke, mille oli välja andnud kirjastus «Rusitš» 2005. aastal ja kus «Viisk, põis ja õlekõrs» on esitletud vene rahva muinasjutuna. See ajendaski asja lähemalt uurima.
Vene rahvajutu mugandus?
Kas tuntud Ado Grenzsteini valmilaadne luuleteos «Viisk, põis ja õlekõrs» on tõesti üksnes vene rahvajutu mugandus, mis tundus tolle aja tavasid arvestades igati loogiline, või kas vene muinasjutt on üldse vene rahva jutt või on süžeel rahvusvaheliselt laiem tagapõhi, mis annaks õiguse pidada teda ikkagi ka eesti või siis mitme teisegi rahva jutuks? Oletasin, et folkloristidele on asjad põhimõtteliselt ammugi teada, kuid mingitel põhjustel pole nad pidanud seda vajalikuks laiema avalikkusega jagada.
Oletasin, et Grenzstein on kasutanud vene eeskujusid, kuid lugu on ilmselt tõesti laiema levikuga ning geograafilised määratlused Tartu ja Viljandi on tulnud laulukesse peamiselt ikkagi riimiloogikast tingituna. Laulukese algussõnad «Uhti, uhti» viitavad siiski selgelt vene päritolule (Uh tõ, uh tõ).
Tõepoolest, ilmneb et Grenzsteini valmile analoogiline süžee on tuntud ka eesti rahvajuttudes. Algses versioonis oli tegemist oa, söe ja õlekõrrega. Uba, süsi ja õlekõrs tulid jõe äärde ja murdsid pead, kuidas jõest üle saaks. Siis heitis õlekõrs sillaks ja süsi hakkas esimesena pikki õlekõrrest purret üle jõe minema. Kui süsi oli keset jõge jõudnud, hakkas õlekõrs kõikuma, mispeale süsi seisma jäi, kõrre katki põletas ning jõkke kukkus. Seda nähes puhkes uba naerma ja naeris nii kaua, kuni läks lõhki.
Õnneks juhtus sealtsamast rätsep mööda minema, kes oa kinni õmbles. Kuna tal polnud muud käepärast kui must niit, on seniajani oal külje peal must triip.
Ilmneb, et seesama süžee on tuntud üsna laialt paljude Euroopa rahvaste, näiteks lätlaste juures, aga ka mõnel pool Aafrikas, Aasias ja isegi Põhja-Ameerika indiaanlaste muinasjuttudes.
Laulukest tuntakse laialt
Mainekas Antti Aarne-Stith Thompsoni rahvajutukataloogis kannab see jututüüp numbrit 295. Sellisena on ta jõudnud ka vendade Grimmide muinasjutukogumikku esimest korda juba 1812. aastal.
Loole lähedaseks peetud süžee («Savipott ja vasest pott» või «Kaks potti») on tuntud juba antiikajast, Aisopose valmidest, kus ta esineb kahe variandina ning on hiljem rännanud sealt teistegi valmimeistrite nagu La Fontaine’i ja Ivan Krõlovi loomingusse.
Huvitaval kombel leidub «Viisu, põie ja õlekõrre» prototüüploo üks varasemaid üleskirjutusi ühe teise Viljandi mehe (ärme unustame, et ka Ado Grenzstein oli Viljandimaalt pärit) — nimelt Saksa reformatsiooniaegse luuletaja Waldis Burkharti (Burkarti) loomingus.
Waldis Burkhart oli endine munk, kes reformatsiooni mõjul ilmalikku ellu tagasi pöördus, Riia linna kodanikuks sai, mingitel põhjustel Liivi orduga vastuollu läks ning keda ordu aastatel 1536—1538 Võnnus ja Viljandis vangis hoidis. Igal juhul leidub oa, söe ja õlekõrre lugu tema pärast Viljandi vangipõlve Saksamaal välja antud valmikogumikus «Esopos» (1548).
Oast sai põis, söest viisk
Loo hilisemates versioonides asendus uba põiega ja süsi millegipärast viisuga, vähemalt selle rahvajutu Ida-Euroopa interpretatsioonis. Igal juhul on üks vahevariante, kus uba on asendunud põiega, kuid viisu asemel figureerib endiselt süsi, üles kirjutatud Poolast ning näinud trükivalgust Karl Haupti 1862. aastal ilmunud «Lausitzi muinasjuttudes».
Šveitsis umbes samal ajal üleskirjutatud loos tegutseb oa asemel hiir. Meile tuttav lugu viisust, põiest ja õlekõrrest sai sellisel kujul vene rahvajutuna üles tähendatud 1848. aastal ning ilmus Aleksandr Nikolajevitš Afanasjevi vene muinasjuttude kogumiku esimeses osas 1872. aastal. See kogumik pidi olema Grenzsteinile tuttav.
Mis puudutab konkreetset Grenzsteini värsslugu, siis esimest korda ilmus Piirikivi «Viisk, põis ja õlekõrs» tema kogumikus «Laulud ja salmid» 1888. aastal ning eraldi on see ära trükitud ka tema ajalehe «Olevik» 1889. aasta esimeses numbris.
Seega, juba küllaltki varajases faasis on just sellest süžeest (viisk, põis ja õlekõrs oa, söe ja õlekõrre asemel) saanud eesti rahva jutt Grenzsteinile nii iseloomulikus vemmalvärsilises interpreteeringus.
«Aforismi on Grenzsteinil sünnitanud enamasti mingi kõlav riimipaar, millele alistub mõttekäik, mistõttu sisu jääb segaseks või vastuoluliseks,» kirjutas 1966. aastal ilmunud «Eesti kirjanduse ajaloo» teises osas Rudolf Põldmäe.
«Sõbrakene, seda tea/südamelgi oma pea» — sellisena on siinkirjutajale meelde jäänud Grenzsteini epigramm ühest juhuslikult kätte sattunud läinud sajandi alguse ajakirjast.
Millise Emajõe ääres siis?
Kuid jääb ikkagi spekulatiivne ja sellisena ka üsna mõttetu küsimus, kus võis Grenzsteini vaimusilmas säärane kentsakas lugu aset leida? Üks koht on muidugi Rannu Jõesuus, Võrtsjärve ääres, kus praegu kulgeb Tartu—Viljandi maantee ning on ehitatud suur maanteesild üle algava Suure Emajõe.
See tee olevat piirivalveameti kartograafi Tõnu Raidi esialgu veel kontrollimata andmetel ehitatud umbes samal ajal, kui Grenzstein oma laulukese lõi, millalgi XIX sajandi neljandal veerandil. Enne seda käis peamine tee Tartust Viljandisse ikkagi Pikasilla kaudu, see tähendab samuti üle Emajõe ehk Väikese Emajõe, mis on seal nii nagu ka Rannu Jõesuus ajaloolise Tartumaa ja Mulgimaa piir.
On enam kui tõenäoline, et üle Väikese Emajõe käis Tarvastust pärit ja Tartus elav Grenzstein oma kodukanti külastamas. Korralik raudbetoonsild rajati sinna alles 1930. aastatel. Enne seda olevat seal olnud puusild ning veelgi varem ületati jõge praamiga, nagu kirjutab Hubert Matve oma raamatus «Eesti sillaehitus» (2004).
Aga spekulatsioon lubab sama hästi ette kujutada, et selleks jõeks võis Grenzsteini ettekujutustes olla ka Suur Emajõgi. Salmikogumik koos «Viisu, põie ja õlekõrrega» ilmus ju 1888. aastal. Tollal ei pruukinud silda olla isegi mitte Suurel Emajõel.
Eestlaste kilplaslikkus ja kahjurõõm
Igal juhul on lugu viisust, põiest ja õlekõrrest saanud osaks eestlaste etnilisest maailmapildist ning jõudnud siin kinnistuda ka eesti loona. Kolme tegelase kilplaslikkus, hilisem kahjurõõm ja parastamine ning sellele järgnev saatuse karistus on midagi seesugust, milles eestlased end ilmselt ära tunnevad.
See narratiiv on muutunud osakeseks meie identiteedistruktuurist, ütleksid siinkohal vabama mõttelennuga, kuid eestluse suhtes kriitilise hoiaku võtnud kultuurantropoloogid.
