Teema: Jää terveks õnn, nüüd jumalaga
Ehk tuntud laulikulaulust rahvalik pikem versioon. Viisi algus väga sarnane meie hümnusele..
Maha jäetud pruut
MIs nutad sa oh armas neijukene
kui rind sul armu walus keeb
on haiged sinu südamele
üks waletaja peiju teind
Kas oled wahest tähel pannud
kui lille õiet pisarais
kas teat kes neid on sinna pannud
kes neid kõik sinna küllwanud
Jä terweks armas ja ära luba
mis sa ei jõua pidada
siis tänuliku südamega
so sõprust taha mäleta
Sa ela heast ja ära luba
mis sa ehk homme unustat
Se lööks mo hingel uue haawa
kui kuulen et sa waletat
Jä terweks waata praegu kustus
täht taewa telgil tuline
Ja tõine jälle üles tõusis
ja täitis tühja aseme
Arm kallis siis kui ta so hingel
on paistmas kuldses hiilguses
kui aga ainult mälestuses
siis koormajaks ta südamel
Heng pia oma armu sala
mis oled jätnud wõidelda
Sind kutsub kurja kulli ala
sind püidma oma lauluga
Jä terweks õnn nüid jumalaga
mo sija maalne seldsimees
Kül olli armas kallis aga
so kaasas käijes elu teel
Ei sa mind pole kätel kannud
so armu laps ei olnud ma
Ei kulldses kätgis kiigutanud
ei jäänud sinu rinnale
Sa harrwa ennast kaugel näites
mul wahest waates willkusid
Ja ka ehk mõnnda soowi täites
lõid hinges püha pilkusid
Nüid aga kõik on mööda mööda
sest saadik sõber ütles küll
Ei taha kauemine jääda
sa elu seldsiliseks mul
Jä tereweks sõprus olli püha
ja lahkumine püha nüid
Me mälestuse õnne iha
ei tumedaks te üksgi riid
Jä terweks ei se olla wõinud
mis sinust lootes ihkasin
Et sa mind oleks sinna wiinud
kus hinge igatsuse linn
Me seisame nüid teede arul
kus wiimne lahkumine käes
Jään ügsi windsutada marul
ei tõine tõist me enam näe
Jä terweks mine saada tõisi
üht kallist kanna käte pääl
Ja puista elu ehte õisi
ka minu osa tema teel
Ei mina siiski loodust heida
ei kaeba kaske ilmale
Waid waikselt rinda põhja peidan
hinge haawad warjule
Jä terweks olid armas mul
se peal weel palun õnnistust
Oh annaks taewas andis sulle
ni kergelt sinu egsitust
Ni oli nutnud waga neiju
siin omas suures silma wees
Et teda olli petnud peiju
üks ilus kerrge meelne poiss
Eliisabet Park käsikir. laulik 1907
**
Originaalversioon, A. Rennit:
Jää terweks...
Jää terweks õnn! Nüüd jumalaga,
Mu siiamaalne seltsimees!
Küll oli kaunis, kallis aga
Su kaasas käia ilma sees.
Ehk küll sa mind ei kätel kannud,
Su armulaps ei olnud ma,
Ei kuldses kätkis kiigutanud,
Ei jootnud oma rinnal ka.
Sa harwa ennast kaugelt näites —
Mull' wahest waates wilkusid
Ja wast ka mõnda soowi täites
Lõid hinges püha pilkusid.
Nüüd aga kõik on mööda, mööda;
„Siit saadik", ütled, „olgu küll!"
Ei kauemine taha jääda
Sa eluseltsiliseks mull'!
Nüüd seisame siin teedeharul,
Kus wiimne lahkumine käe;
Jään üksi wintsutada marul,
Ei teine teist me enam näe!
Jää terweks! Sõprus oli püha,
Ka lahkumine püha nüüd;
Me mälestuse onnist eha,
Ei tumedaks tee ükski riid.
Jää terweks! Mine saada teisi —
Üht kallist kanna käte pääl
Ja puista eluehte õisi —
Ka minu osa tema teel!
Jää terweks! Ei see olla wõinud,
Mis sinult lootes ihkasin!
Et sa mind oleks sinna wiinud,
Kus hingel igatsuse linn.
Jää terweks! Kui silm pisarates,
Kui rind ka walust lõhkebki —
Ei siiski kaeba nurisedes . . .
Jää terweks! . . Taewas tahtis nii!
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _