Selline huvitav lugu siis.

LAUL PAALA LAHINGUST



1.Kui Paala lahing palju mehi
ju olli puistand puhkama
Ja määramata eesti ehi
Seal magab terve maleva

2.Kuu paistis alla hõbepalgel
Ja läbi verelaikude
Ning surnuväli tema valgel
Kui kolet’ pilti vaatajal

3.Siin kõnnib sõjavereväljal
noor neitsi nutab härdasti.
Ta sammub sala õhtu hilja
Kas leiaks kallist vennakest?

4.Küll nägi neitsi tuhandella
seal eesti poegi puhkamas
Nad katsid kallast varemella
Mis täites teda hirmuga.

5.Kus viibid sa mu vennakene,
nii üidis neitsi tasakst’
Vist asjata on otsimine
Ei leia ma su kehakest!

6.Kui paistaks kuu su palgetella
ma näeks sind kohe teiste seast
ja paela mis ma kübaral pandsin
ma tunneks tuhandate reast.

7.Seal keset surnuradadella
on kuulda venna tume heal
Ta üiab neitsikesel vastu,
Minu õde mis sa otsid seal!

8.Siin pole aset valvajalle
siin magatakse pikka und
ning aasta seitsmesadandella
on säetud ärkamise tund.

9.Oot-oot mu vend, ma tulen kohe
Sind-sind ma tullin otsima
Sul magada siin jälk ja jahe
Eks võiks sind koju aidata.

10.Siin langes neitsi rõõmutujul
ta kalli venna kaenlasse.
Kuid kahvatanud surnukujul
Jäi liikumata vennake.

11.Kui neitsikene seda nägi
et elu polnud vennal sees
siis mustaks muutus taevalagi
ja kustus kuu ta silma ees.

12.Ning pikka-pikka uneõlma
jäi õde ühes vennaga.
Kes kutsuks neitsit viilkord pulma
Kes üiab venda ärkama!