See lihtsalt on nii hea vana asi, et ei saa jätta teda siia postitamata!




Et asjal oleks ka folkloorset jumehakatist lisan siia laulu Aleksander Pettailt Rõugest (1939):

Tsiteeri:

Haanja miis

Haanja miis vedi lubjakivve,
Kats, kolm päiva Võro turulõ.

Haanja miis läts Tiganiku puuti
oma kolme kopkaga.

Haanja miis näk silgupüttu
Tiganiku leti iin.

Haanja miis pallõl poodi säksa:
"Esänd, lupa tsjorgada!"

"Tsjorkanu, tsjorka, Haanja miis,
oma leivapalakeist!"
Laul om, laul om otsa lõpnu,
lää ei inämb edesi.

/iga rida korratakse/

Õpitud õpilasena Võrus ja lauldud.

_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _

ja:

Tsiteeri:

RKM II 364, 204/5 (1) < Vastseliina khk., Vaarkali k. < Rõuge khk., Kasaritsa v., Tootsi k. - Kristi Salve < Endel Hallop, s. 1910 (1980)
"Haanja miis" - oll juttu, et Räppo oll tennü tolle laulu uma isa kohta. Tuu oll maru joodik. Üüse kündse laternaga. Toda nägi ma esi. Kivve ta vedi küll. Vanasti pandi kivi tii veerde kubrikuhe. Vanal Räppol oll kolm last. Jaan olli Vinemaal, Kusta olli nooremb, ta olli ka kooliõpetaja, ka kirjandushuviline. Tütar Miili olli kotoh. Neil olli katehobese talu. Vana Räppo ütel: "Kurat! Poig Jaan diplomaat, tütar Miili - tsuvva jalah!" Kusta iks meisterdi tolle laulu. Tuu Tiganiku puud olli viil alal, ku ma koolih käve. Pärast Eesti aigu olli sääl villatööstus, põles maha.

Ja tsitaat Kõivupuu artiklist:

Tsiteeri:

«Haanja mehe», võrupäraselt küll «Haani mihe» ja originaalis hoopiski «Kasaritsa mehe», kes «vei katskõrd päiväl / lubjakivve Võrolõ», autoriks on meie jaoks vähetuntud Ukraina poliitik ja kultuuritegelane Jaan Räppo (11.04. 1880 Kasaritsa vald, Räpo küla Võrumaal - 14.04.1958 Ukraina), kes kirjutas selle laulu Võru linnakooli õpilasena 1897. aastal, kui Tiganiku pood oli tõepoolest Võrus olemas. Räppo olustikuline värssjutustus vaesest Kasaritsa mehest on palju pikem kui 14-realine tudengilaul. Selle originaali säilitatakse Võru Koduloomuuseumis Räppo käsikirjalises värsivihikus, kus ta kannab pealkirja «Kurb laul». Räppo abikaasa Anfissa Hromõhh tõlkis ukraina keelde «Kalevipoja» (Kruus 1995).

_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _

Kas sa Võru muuseumist neid ülejäänd ridu ei saa kätte?

Midagi on hüpnootiline enamiku Eesti rahva lugusid. Ma ei saa seda seletada. Aga mulle meeldib see.

Thanks for posting this video.
P.S. Loodan, et tõlge ei kõlab loll.:)

Kõlab küll pisut loll, aga saame aru.

Tore kuulda, et. Kas sa pärast teiste videote meeste laulu?

Kasaritsa miis vei lubajakivve (2x)
kats kolm päiva Võrolõ.

Kasaritsa miis läts Tiganiku puuti
Uma kolmõ kopkga.

Tahtsõ osta püksünöpse
uma higi vaiva iist.

Kasaritsa miis näk(s)e silgupüttü
poodisäksa leti iin (iih).

Kasaritsa miis pallõl poodisäksa
„Esänd, lupa tsurgada!“

„Tsurka-no-tsurka-Ksaritsa miis,
umma leeväpalakõist!!

Laul om otsan, laul om mõtsan.
Ei lää inämb edesi.

Teksti autoriks on eetlaste jaoks vähetuntud Ukraina poliitik ja kultuuritegelane Jaan Räppo (11.04. 1880 Kasaritsa vald, Räpo küla Võrumaal – 14.04. 1958 Ukraina), kes kirjutas selle laulu Võru linnakooli õpilasena 1897. aastal. Räppo tekst on tegelikult pikem, kui need sõnad, mis tundengilauluks lühenenuna rahvasuus tänini käibel ja mul nö lambist võtta. Ja Kasaritsa mehest saanud on saanud aja jookusl hoopis Haanja/Haanimiis. Originaal pealkiri on „Kurb laul“, laulu orginaali sain omal ajal Võru Koduloomuuseumist, kus on tallel Räppo käsikirjaline lauluklade/värsivihik. Kus see koopia mul on, ei leia üles, kolimiste käigus on kuskil kastis& mapis kindalsti olemas, eks ma otsin ja annan teada. Muuseas, Räppo „küljeluu“ Anfissa Hromõhh tõlkis „Kalevipoja“ ukraina keelde.

Hääd tervit,
Marju „lauluvanaema“ Kõivupuu


Ja et Lauri oli siis minu möödunud aasttuhande lõpust pärsit kirjatöö juba üles leidnud. Järelikult pole asjata elanud

Pöördusin vana asja juurde tagasi, tolle lauluga tundukse üsna palju segadust olevat, eelkõige autorlusega. Tuleb välja, et terved põlvkonnad on üksteise pealt maha viksinud väärinfot Räppo segatusel "Haanimehe" sünniloosse. On selge, et Räppol pole tõenäoliselt loo kirjutamisel mitte vähimatki funktsiooni. Räppo on lihtsalt õrnalt tsiteerinud juba varem laialt levinud rahvalaulu (sarnaselt paljudele tema teistele luuletustele).

Avaldan siinkohal Jaan Räppo orginaalteksti (tsitaadid ja luuleread on muutmata kujul), mille ta 1955 a Kiievis ümber on kirjutanud oma käsikirjalises laulu-luule vihus (patakas köitmata A4-formaadis pabereid mapivahel), mis on pealkirjastatud: "Noore-ea luuletused 1895-1906 Võrumaal ja Peterburgis".

Sissejuhatuses kirjutab Räppo: "Mu "Nooreea luuletused" sündisivad veel tol ajal, kui ma Kasaritsas karjas käisin ja Wõru linnakoolis õpisin 1895-1897
/../
Mingid võimalusi ei olnud neid trükkida siis mul ei Wõrumaal ega Peterburgis/../

Edasi kirjeldab J.R, kuidas ta käsikirjad on temaga kaasas rännanud ning kuidas mõned on kaduma läinud. Samuti on ta käsikirju kaks korda ümberkirjutanud. Viimasest ümberkirjutisest on ta siis kirjutanud Kiievis ümber selle, mis Eestimaale on saadetud ning Võru muuseumis säilitatakse.

Kasaritsa mehe kurbdus ja rõõm
(pilkelaul)

Kasaritsamiis' vei katskõrd päival
Lubjakivve Võrole.
Ei ole otsa elovaival,
Vaivalt hõljob hobõne.

Tima puudsõ ratta-tele'
Kriigutseva kangeste.
Vana' tutva' Eestivele'
Naaru püüdva peosse.

Kuule, kulla poodi herra
Lase tümmä tökatid,
Et mo ratta ei tees kärrä,
kui nää' juuskva uulitsid.

Miis viil' pallõl poodi säksa:
"Kas sa lupad tsörgada!
"Selle eest on tarvis maksta
Siis saad ühe heeringa."

Kui siis jõudsõ liinast välja
Hopõn oma mehega,
Ei sis inamb olnud nalja
Ratta kurva kriiksuga.

Hopõn hüpäs' kodo poole,
tee see tolmas' tubliste
Ots oll täämba kivve veole -
Hirnub rõõmsa hobõne.

Kotoh ootse urvakille
Naine lubjakivilast,
Miis see rattil lammakille
Noorskas unõh magusast.

Kasaritsa mehe elu
On nii kurb ja naljakas…
Nagu popsi hurtsik, talu
Peremees on joodikas!

_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _

Ehk siis minumeelest on tehtud tiba ennatlikud järeldused seda autorlust omistades - kindlasti on tegu kahe täiesti erineva lauluga, kui see Räppo luuletatud lugu on üldse kunagi lauluks saanud, tõenäoliselt mitte!

Räppo loos ei selgu, mida ja miks tahetakse "tsörgada", ning millise poodniku juures juhtum oli. Laul keskendub pigem puisele vankrile ja hobusele.
Rahvalaulus on aga silguvee/heeringalugu keskne, samuti on pood konkreetne - Tiganiku pood.

Räppo käsikirjast selgub, et tema luuletus Kasaritsa mehest on kirjutatud aastal 1897.

1898 juulis ilmub aga Postimehes lõigukene Haanja ja Rõuge elust (teksi paksendus minu poolt) :
"/../
Et Haani meestel, nagu öeldud, sissetulekud wäikesed, on nad ka sunnitud piskuga läbi ajama. Wiina asemel, mis palju raha nõuab, enne kui weel inimene purju saab, joowad nad eeterit, millega wähema raha eest purju wõib juua. Läheb Haani mees Wõrust ja hakkab süüa tahtma, siis wõtab ta leiwakannika wälja, mis kodust ühes wõtnud, ja astub lähemasse poodi. Sisse astudes nihkub ta heeringa pütile lähemale ja palub, et „kulla kaubasäks, lupa no tsörkada." Kaupmees teab muidugi, mis see tähendab, ja ei taha lubada. Aga enne kui kaupmees weel keelata saab, on Haani mehel käsi leiwakannikaga küünarnukini heeringaputis. Juhtub kaupmees weel weidi kõrwale waatämä, eks siis mõni heeringas ka leiwa külge jää ja ega kaupmees ju ühe heeringa pärast waeseks ei jää. Seda sama tähendab ka ralhwalaul: „Tsörka no tsörka, Haani miis, mullõ jääs pütutäüs." — Muidu koduses elus on Haani mehed kaunis wagusad. Tülisid, nääklemisi, kohtukäimisi tuleb harwa ette, sest et nad teadwat, et üks teist „tüssädä" ja „ülelüwwä" ei saa. Ajalehti ja raamatuid loetakse wäga wähe. Nõnda palju Haani meestest. Mõnel näib see kirjeldus küll nagu pilka- mine olema, ometi on see kõik sula tõsi."

Nii, et umbes aasta hiljem oli see laul koos heeringamotiiviga juba üldiselt tuntud ja seostatud Haanjaga. On küsitav, kas ühe aastaga saab 17-aastase Räppo tekst muutuda Kasaritsamehest haanjameheks ning läbida sisulisi suuri muudatusi!

Heeringapütilugu on naljana ka vist juba varem tuntud:

466. Küll on hea, kui silku näed.

O. Leegen Rõugest.

Kasaritsa mees näinud Võrus kaupmehe juures soolasid silkusid. See mõjunud nii, et Kasaritsa mees järve äärde läinud ja jooma hakanud.
Ise ütelnud: "Küll on hea, kui korra soolast silku näed. Ei tea, mis veel siis oleks, kui neid süüa saaks. Siis jooks ehk küll selle järve tühjaks!"

390. Kõhutäis.

O. Leegen Rõugest.

Kasaritsa mees läinud Võrus peenesse poodi ja küsinud häid saksa silku osta.
Kaupmees juhatanud mehe kallite heeringate juurde.
Mees küsima: "Kas need on head?"
Kaupmees vasta: "On!"
Mees jälle: "Kas võib maitseda?"
Kaupmees kohe: "Võib!"
Mees söönud seitse heeringat ühe joonega ära. Sõi kõhu üsna täis.
Kaupmees ütelnud, et iga silk maksab 5 kopikat tükk.
Kasaritsa mees vasta: "Mina maitsen ainult. Ei ma taha neid osta ühtigi. Need pole õiged saksa silgud. Saksa silgud on magusad kui mesi, need aga päris soolased!"

80. Setu heeringas.

J. Lepik Holstrest.

Kevadisel ajal tulnud setukas poodi. Näinud heeringa püti. Küsinud: "Mis nie sääl sehen ommavad?"
Kaupmees vasta: "Heeringad!"
Setu küsima: "Mis niidega tetäs?"
Kaupmees jälle: "Neid süüakse leiva kõrval. Iseäranis head on nad, kui neid natuke tule paistel hoitakse!"
Setu paluma: "Hää saks, andke mulle üits maitsta. Raha ei ole!"
Kaupmees annud hea, pehme rasva heeringa.
Setu pistnud kala paberiga põue ja hakanud koju minema. Kõht läinud mehel tühjaks. Võtnud heeringa põuest välja, pidanud sabast kinni ja hoidnud heeringat akente poole, kust tule valgust paistnud. Aeg olnud õhtune.
Vankri põrutamisest kukunud heeringas näpu vahelt maha.
Mees pidanud hobuse kinni ja hakanud käsi kaudu oma maiuse rooga otsima.
Pimedas juhtunud mehel konn piosse. Mees arvanud seda heeringa olevat. Pigistanud kõvasti piosse, et jälle maha ei kukuks.
Konn hakanud pios karjuma.
Setu ütlema: "Röögi sa või ära röögi, liina saks ütel, kui sind om tulel hoitud, siss piad sa hää olema!"

83. Mere kotkas.

H. Maaten V. Võidust.

Mustlane läinud poodi. Näinud seal pütitäie heeringaid. Küsinud: "Mis need merekotkad maksavad?"
Poepoiss vastanud: "Viis kopikat tükk!"
Mustlane annud 10 kopikat poepoisi kätte. Võtnud kaks heeringat, läinud oma teed.
Tee peal hakanud sööma. Küll närinud ja närinud, aga pole jagu saanud.
Ütelnud ise: "Küll annab 10 kopikat sikutada!"
Ei ole tähelegi pannud, et ise köie otsa närinud. Suurema heeringa pähä võtnud Mustlane püti ääre pealt köie tüki!

(Eesti rahvanali 2003, Tartu)

***

Naljaviskamine kasaritsamehest või haanjamehest, nende "omapärasustest", on ka üsna tüüpiline:

Saarlane
Neljapäewal, 5. Iunil 1897.

"Wõrumaalt. Wõru laadal on hiljuti üks Kasaritsa mees uue wiierublalise paberiraha asemel Koiiju paberossikestade kuulutuselehe saanud, mis niisama sinist nägu on."

Postimees
Esmaspäewal, 17. augustil 1898:

"Kuid kõige suuremaks uudiseks on see, et Kasaritsa mees kolme kopikalise piibunosu ära kao-tanud ja Haanja mees selle leiupalgaks „Sao" kõrtsis 15 kopika eest wiina wälja nurunud."

***

Kui Räppo luuletekstidest kõnelda, siis tema luuletustes on ka teisi rahvalaulu-motiive, paljudele hiljem lisatud märkus: "laenatud" nt:

"Vii vihma Vinnemaale" ("Elämine esämääl", üsna palju regilauluvärsse, kui mitte koguni terve laul rahvalik). "Jüri tulli müüritööst" (terve laul meilegi tuntud laulu motiividel). Riimid: "Eesti sugu" ja "peetakse palju lugu" ("Kasaritsa poisi koolipõlv ja tulevik", motiiv laulust "Eesti mees ja tema sugu") jms.

Millal hakati Haanjamehe-laulu Räppoga seostama? Esimest korda (vist) ilmub haanjamehe-laul koos noodiga 1920-datel aastatel Eduard Tamme noodistatult pealkirjaga: "Haanja miis, eesti fox-trot"

Edaspidi, ning ka seal, on jäätud autor märkimata või lisatud märge, et tegu on rahvalauluga.

J. Räppo autorlus on kirjalikult märgitud minuteada esimest korda Oskar Kruus'a artiklis "Kuidas sünnivad rahvalikud laulud" - Postimees 4.02.1995

Enne seda on olnud eetris raadiosaade: "Kirjutamata mumuaare. Elmo Ploom" (14.05.1978), kus Elmo räägib ka Räppo seotusest tolle lauluga.

Suurema kella külge läks Haanjamehe ja Räppo teemal muidugi Marju Kõivupuu artikliga 1999 a. ajakirjas "Mäetagused" nr 10. (mille lõige on siin eespool).

Mis puudutab Endel Hallopi informatsiooni (lõik eespool), siis teadmata eelneva jutuajamise sisu ei või öelda, kuidas Räpponi jõuti. Üldiselt muidugi teadmine, et Räppol ka säärane luuletus oli võib rahva seas mõjutada arvamusi küll. Pealeselle on Räppol terve pikk laul: "Kasaritsa poisi koolipõlv ja tulevik" kus ta kirjeldab oma elu, isa, joomist ja samuti lubjakivide vedamist Võrru ("Ta vedas lubjakiva Võrru/ ja Võrult kaupa Pihkvasse/ Nii harjus jooma viina mõrru/ Maanteedel kõrtsist kõrtsile)

Kokkuvõtteks. Räppo tekst ning haanjamehe-laul on kaks täiesti erinevat ning iseseisvat asja, ei olegi tähtis, kumb kumba on mõjutanud ning kas oli enne Räppot veel mingi rahvalaul, millest ta mõjutatud sai. Praegusel ajal tuntud laulu (ilmunud praegusel kujul 1932 a. Üliõpilaslaulikus) võib pidada kindlasti rahvalauluks, mitte aga Räppo loominguks.

_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _

Veel lõike:

***

Muusikaleht 5/6 1929

Võru laulupäev.

Ja ei saagi ette kujutada Võrumaad lauluta. Laul ja Võrumaa — see on nagu sõsar ja vend. Tahes tahtmata avatlevad avarad Võrumaa vaated kõrgeilt mägedelt järvede, orgude ja väljade laiusele inimese südame laulma. Seda niiviisi nüüd, seda niiviisi ka varem. Midagi lihtsat, pastoraalset ja hingestatud kõlab 'kodustest helidest, mis räägivad, et
„Haanja miis läks Tiganiku puudi..."
Nii et: laul on võrumaalastele paratamatu osa tast enesest. Ja seda arvesse
võttes ongi Võrumaa alati soojalt suhtunud igasugustesse laiaulatuslikkudesse ja ka kitsamatesse lauluväljendustesse.

***

Lahtised lehed " Olioni" hinnata kaasanne 1930 Dets nr 12

ADAM TIGANIK „Haanja miis läts Tiganiku poodi
oma kolme kopkaga". Nii laulab kogu Eesti. Tiganiku poodi tunneb kogu Eesti, Tiganikku ennast aga vahesed, kuigi pole enam ammu toda tuntud Tiganiku poodi, kiill aga tundmatu Tiganik ise. Ka Haanja mees ei motlegi enam silgupead soolvee sisse tsorgata. Ainult Tiganik piisib veel Kubija jarve kaldal. Kirsiõilmeline valge pea kuklas, jäme nui peos, endisaja poolkasukas seljas, ta vantab vahel Võru ja Kubija vahet, mingisugune isemeelne naeruvine naol ja kurblik-trotslik helginatuke silmis. Et olgu pealegi: ei ole enam Tiganiku poodi, ei ole ka Tiganiku panka, aga, näe, Tiganik ise on alles! Et olgu, et oma majad minis ara mõne tuhande kerenski eest, et madala Tiganiku panga asemele on kasvanud Võru pilvelohkuja — Ühispank — Tiganik on ikkagi terve ja alles.

***

Haanja munamägi. Turistide mekka
Haanja Rahvaraamatud. Selts „Koit" kirjastus Haanjas, 1935. a.

/../Töö, töö — raske töö, võitlus Haanja karmi loodusega ja pingutatud musklid on kehvast „Haanja mihest, kes vedi lubjakivve Võro Tiganiku puuti", teinud igal alal võistleva ja järjest edasirühkiva üheõiguslise eestlase. Suitsutarede ase, mida veel mõnel pool Põhja-Eestis leidub, on Haanjas kõikjal korralikud taluelamud, sageli varustatud isegi raadioga./../

***

Eesti Mets METSA JA JAHINDUSE KUUKIRI

1935. 13. DETS. NR. 12 XV AASTAKÄIK

EMÜ Tõrma osakonna ekskursioon.
/../
Laulame mäel, et „Haanja miis vidi lubjakiwe...". Mäel on parajasti üks Haanja valla meeski, kes vahvasti toetab meie laulu ja paneb siis lõppu enda poolt ühe salmi lisaks: "Kasaritsa miis vidi lubjakivve ...".
Ei, «stopp! meil on ees ju veel Võru, Põlva ja pikk kodutee. Hüvasti, Haanja miis, hüvasti, Munamägi ja Haanja ümbrus, sa turistide-ekskursantide paradiis, põllumehe ja autojuhtide põrgu.

V. Ritsland.

***

Looming 11. nov. 1960

Kaksteist kuud
Ühe aasta lüüriline reportaaz

ANTS SAAR

Ei vea Haanja meestel. Vanastigi ei saadud oma põldudelt aastaleiba kätte ja üle Eesti oli kuulus naljalaul Haanja mehe kohta, kes kolm päeva vedas lubjakive Võrru ja siis läks kolme kopikaga Tiganiku poodi. Leiba silgusoolvette kastma.

***

Töörahva Elu 13. august 1970
KUS ASUS „TIGANIKU PUUT“?

Viimastel nädalatel on meie rajoonis rohkesti tegemist filmi- ja raadiomeestel. Esimesed valmistavad ulatuslikku filmi, mis ei anna ülevaadet üksnes Haanjamaa looduse ilust ja omapärast, vaid ka rajooni põllumajandusest, tööstusest, kultuurielust ja tähelepanuväärsetest inimestest.
Raadio aga helilindistab üksikuid huvitavaid episoode meie rajooni eilsest ja tänasest. Möödunud reedel peatus raadiomasin pikemat aega Võrus Kreutzwaldi ja Petseri tänava nurgal, kus küsitleti kümneid möödujaid, noori ja vanu. Küsimusi oli vaid kaks: „Kas teie tunnete laulu „Haanja miis läts Tiganiku puuti…“ ja kus asub või kus asus Tiganiku pood?“.
Mitmekümnest küsitletust vastasid kõik nagu ühest suust, et laulu Haanja mehest nad teavad, ka seda teavad, et praegu Võrus niisugust poodi pole. Kus aga see kunagi asus, seda teadsid vaid kaks poisikest ja üks elatanud onu. Ometi seisis usutlev raadiomees just endise Tiganiku poe ukse ees Kreutzwaldi tn. 51.

***

(vana aadressiga Kreutzwaldi tn. 51 - e. Tiganiku ait peaks tegelikult olema praegu hävinud)

_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _

Milline võis olla Räppo-eelne Haanjamehe-laul?

Arhiivides on ülestähendusi mitmeid, suuremosa neist on üliõpilaslaulikuski ilmunud tekst. Siiski on mõned erandid, mis muidugi võivad olla ka rahvalik improvisatsioon, mitte mäluhiiglaste ajutalletus.

Erinevused:

Laul algab Kanepis:

Haanjameest ei saa sa põlge,
oma halli kuue sees.
Haanjamees vidi lubjakivve,
oma valge ruunaga.

***

Rõuges:

Haani miis lät's Võru liina
oma kivikuurmaga.
Kui tä kivi ärä möie,
ostse leevapalakeist.
Haani miis läts Tiganiku puuti
oma leeväpalaga.

***

Rõuges:

Haanja miis vidi lubjakivve
oma vana valgõga.

***

Rõuges:

Haanja miist ei või sa laita
uma aha hammõga. (mitu sama varianti)

***

Antslas kordub samuti värss: "Kui ta kivi' ärä möie"

***

Haanjas:

Haanja miist ei või sa laita
uma haha särgiga.
/../
Haanja miis sei silgipääd,
läits mere viirde juuma (vrdl naljandid)

***

Postimehe 1898 a. artiklis on read:

kulla kaubasäks,
lupa no tsörkada
/../
Tsörka no tsörka, Haani miis,
mullõ jääs pütutäüs

esimene värsipaar on ilmselt puudulik.

***

mitu korda rõhutatakse salvestistel informantidelt, et vanasti ei olnud püksinööbi-salmi ning see on juurde mõeldud, oletatakse et Tartus.

_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _

PS. 1920-date noot on EMTA's olemas, inimesed kes seal liiguvad, olge no hääd ja andke teada, mis viis seal on!

[www.ester.ee]

_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _

kui satun liikuma, siis annan.
see praegu tuntud on ju suht sama, kui too hällilaul, kus kiigub liigub laevakene, kass mängib kannelt ja peni puhub pilli.

Selle viisiga on veel mõnd rahvalaulu lauldud, nt. setu mõrsja matustest ja Schmalzi setokeste potikoorma-laulu. (muidugi teistsuguse rütmikaga)
Väga võimalik, et ka viis või selle alged on vanemad kui osata mõelda, sarnaste liikumistega regilaule on ju ka. Viimased on muidugi piisavalt lihtsate ülesehitustega, et mitte mingeid suuri järeldusi teha.

_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _

Kui ma seda kortsul mängin, siis tekib küll mingi slaavi meeleolu. See subkvart pole piisavalt matslikus kohas ja need teise poole kolmkõla käigud on kah väga modernsed. Regivärsile saab ju päris mitmesugu viise kohandada nagu me Ingerimaalt teame.

Paar rahvavarianti manuses, esimene on teiste sõnadega Kodaverest, teine haanjamees Haanjast. (niivõrd kuidas klaviatuur välja andis). Kiigu-liigu on Urvastest.

Aga tundukse, et ka "Oma laulu ei leia ma üles" on haanjamehest inspiratsiooni saanud.

_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _

Tsiteeri:

Timo kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Kui ma seda kortsul mängin, siis tekib küll mingi
> slaavi meeleolu. See subkvart pole piisavalt
> matslikus kohas ja need teise poole kolmkõla
> käigud on kah väga modernsed. Regivärsile saab ju
> päris mitmesugu viise kohandada nagu me
> Ingerimaalt teame.

Urmas Kallaga asjaüle märgotades rääkis ta mõttest, et kui 1904 a. August Sibula viisivarianti vaadata, siis tekkis tal, kui mõttejuures oli ka Taive Särg,mõte, et äkki on seal diees kogemata noodireal kuidagi märkimata jäänud. Tegelikult võib ju see mõjutada niivõrd populaarset laulu, mida laulupidudelgi lauldi, küll nõndavõrd, et ta viis üldiselt muutub ebatraditsiooniliseks.

_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _

Pärast Türgis õppimist ma üldse ei julge enam panna mingeid dieese ega bemolle.

Aga tundukse, et ka "Oma laulu ei leia ma üles" on haanjamehest inspiratsiooni saanud....ütleb Lauri

Minule jälle kummitab Dave Brubecki "Take Five" mõni osakene....

Sähke noot palun.

Njah, tundub, et Ed. Tamm, kes peaks olema igatepidi Tiganiku poelaulu ekspert (elas ta ju Tiganiku majas), teab seda üht ja ainust meloodiat ühtede samade sõnadega. Vähemalt "om" asemel on tal haanjapäraselt "um"

Ja, Ivo, tegelikult see ongi Jazzi üks kroonimata "standardeist", vähemalt nii Ojakäär mainis tolle viisi sünnist.

_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _

"Ilma inemisil on sääne rummal muud, et esi ei olõ siin Haanjan käünü ega midagi uma silmaga nännü, a targa tahtwa olla tõik ja teedä tuust Haanja mehest rohkemb ku tä esi tiid hinnest. Nii Tartun tudengi omma pandnu toolõ lubjawedämise laululõ wiil üte wärsi manu, et "Haanja miis sõit kodo poolõ, hopon siput hannaga".. Ja nii ei tiiäki wiil midä Haanja mehist egäl puul kõnõldas ja ilman aetas rohkõmb lörri ku tuud õigõt asja omgi"

Piip pini pessmise jaoss.
Haanja mehe kiri
Nr. 263 Kolmapäemal, 26. septembril 1928. a.

_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _

Sarnased on Läti viisid, nt:

Melngailis, Latviešu muzikas folkloras materiali, III osa, Riga 1953, lk 89 nr 539; lk 94 nr 583.

539: Juras mate man prasija
583: Tà vajdzeja, tà notika

(viidete eest tänu Ingrid Rüütlile)



[dainuskapis.lv]

[dom.lndb.lv]

[5.45.44.61]

_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _

[arhiiv.err.ee]

_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _

..mõttelõngaks ja ülestähenduseks veel Räppost ja tema "Kasaritsamehest" - olen mõelnud selle peale, et väidetavalt olla "Kasaritsa mehe" laul kuulsaks saanud peale Räppo lendlehtede trükkimist ja levitamist. Miskisugust erilist teadet sellest kuskil ei ole ning ühtegi Räppo lendlehte säilinud ei teata oldavat. Peale J.R. enda märkuste ning ühe lisakoopia Kasaritsa mehe luuletusest, dateeritud Räppo poolt aastasse 1906. Ning lahterdatud alagruppi "Lendlehed ja revolutsioonilised laulud". Ning edasi "hektograafil".
Jaan Räppo olevat paljundanud lendlehti Peterburis (viide kuskil, otsin), miska võiks tõesti olla tõsi, et revolutsiooniaegu tal oli võimalus neid lehti paljundada. Kas just hektograafil, pigem mimeograafil, mis võimaldas kiiremini ning paremini paljundada.
Venemaal on (ilmselt inertsist - ka laserplaadimängija on ju praegu "makk" - mis sest, et magnetofoniga pole miskit pistmist) mimeograafi nimetatud oma eelkäija nimega küll - vahe on meetodis - hektograafiga saad paljundada mõne koopia. Kui tint õige ja paber õige, maksimaalselt mõnikümmend - põhimõte on umbes sama, nagu kunagi võltsiti keedumunaga templijäljendeid (on isegi tehtud). Mimeograagile käib juba spets. vahapaber trumlile. Paberile kritseldatu (vahakiht väiksem) laseb trumlis olevat tinti läbi ning nii saab jäljend paberile.

Ühesõnaga - Räppo oli tegev Peterguri seltsis "Abi" ("Ustavus" oli vist punastest enamvähem prii) ning sai volitused viia läbi teavitustegevust Eestis.
Kuidas teavitustegevus aga toimus? Ning kas lendlehti Räppo luulega üldse jagati? See on suur küsimus.. ja isegi kui jagati, siis 1906 a. oleks ka laulu rahva sekka minekuks juba tiba hiline aeg..


"От-метим, что в состав эстонского землячества «Abi» также входил Я.П. Ряппо (известный педагог). Во время каникул он занимался агитацией среди кре-стьян, в годы революции 1905–1907 гг. был активным участником студенческого движения, входил в число членов Совета старост"

[history.museums.spbu.ru]

_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _

Ehk hektograafia tõttu ongi vähe säilitada.

Juhin tähelepanu sellele, et pole vähe säilinud, vaid pole säilinud mitte ühtegi koopiat. Koduloo-uurijate paradiisis Võrumaal paljundatud luuleteksti ühegi koopia mitte välja-tulemine on vähetõenäoline. Meil pole küll otseselt põhjust kahelda Räppo sõnades, et ta neid "lendlehti" paljundas ning mõne värsi kuhugi türkkis. Ent me saame oletada, et tegu on pigem haruldase trükisega, miska võimalus, et see luule "rahva sekka" läks 1906 a. trükitud lendlehtedelt, (milliseid teisi nö. "revolutsiooni" ajal õpilastelt ka ära korjati) on mitte usutav.

_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _

Tervitus kõigile uuestiküsijatele kes seda oopust siin on viitsinud läbi lugeda ning ikka ja jälle uuesti küsivad: "Kus asus Tiganiku pood siis tegelikult", "Kas Räppo kirjutas Haanjamehe laulu või selle prototüübi?", "Kas haanja- või kasaritsamees käis Tiganiku poes?".

Vastused:

Tiganiku puut asus praeguse aadressiga Kreutzwaldi tn. 51. Kui seista näoga maja poole, siis poe uks oli parempoolseima akna asemel. Sellest paremale poole jäi Tiganiku ait, mis põles 1939 a. maani maha ja kus asus ka poode, ent mitte ilmselt poodi kus oleks võinud käia haanimiiss.

Jaan Räppo ei kirjutanud Haanja mehe laulu ega ka selle prototüüpi. Üldse on äärmiselt vähetõenäoline, et keegi üldse Räppo kirjutatud teksti laulis või et see kuidagimoodi rahvasekka läks. Küll aga kasutas Räppo ise oma luuletustes levinud rahvalaulude motiive.

Haanjamees või kasaritsamees võisid Tiganiku poes käia küll, ent mitte laulutegelased. Samuti nagu jahimehed ei lõiganud hunti lahti ja ei aidanud sealt välja ei punamütsikest, selle vanaema ega ka seitset kitsetalle.
Lisaks on haanimiis ja kasaritsamees selles samas legendis millest räägib laul, käinud Tamula järves, Tõnissoni poes, Judeikini pudupoes, Tsämbu poes, mingis suvalises poes, võru turul jne. Varaseimalt teadaolevalt 1888 aastal mil lugu ja naljand oli juba üldiselt teada.

_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _

Legend mainitud:
Postimees, nr. 106, 17 september 1888: (Räppo 8 aastane, luuletuse kirjutamiseni 9 aastat, lendlehe peal levitamiseni 18 a aega..)

"Hatukesed:

/../Just selle ja mõne teise wõõrastawa iseloomu omaduse pärast on Hatukene oma ümberkaudsete suguwendade pilkamise jn rahwa nalja alla langenud. Mul tuleb praegu üks rahwanali meelde, millel aga tõepõhi all, mis Hatukese iseloomu söögiküsimuses täitsa ära kostab. Kord tulnud keegi Hatukene Wõru linna Tsämbu poesse, kus nad ikka enamasti käiwad; wõtnud leiwa kooriku taskust wälja ja palunud „poodisaksa" käest luba seda heeringatonni soolaleeme sisse kasta, kuna ta ise waheajal juba leiwatüki tonni pistnud. Kui poodisaks keelwa wastuse andnud, ütelnud Hatukene rahulikult: „Joba ärrh tsorksi." (Juba torkasin.) Soolleeme sisse kastetud leiwatükikene on Hatukese kõige parem lõunasöök. Selle söögiga wõib ta woori pääl olles Wõrust Tartusse minna ja ei tunne häda."

_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _