Helju Leoski lauldud lood. Taas siis vanglalüürikat...

Kõik minevik nii õudne, tume
kui sügisene öö mu ees
ja kahvatanud näojume,
:,:mul silmad alati on vees!:,:

Kord ilmud sa mu vaiksel tunnil,
ei tea, kas üle elan ma.
Kõik unistused ja romaanid
:,:mu elu õnnetumaks teind.:,:

Karm tuuleõhk, mind aknal kutsud,
vast ehk tröösti' tahad mind.
On tuulekohin, salasahin,
:,:sääl taktis kõnnib tunnimees.:,:

Oh, allikas, sa oled vaba,
vang kuuleb sinu mühinat.
Sind silmitseda pole luba,
:,:ma kardan võtmekolinat.:,:

Oh, allikas, sa oled vaba,
vang kuuleb sinu mühinat.
Kas minu pisaraid sa võtad,
:,:viid laia ilmameresse?:,:

Kõik minevik nii õudne, tume
kui sügisene öö mu ees
ja kahvatanud näojume,
:,:mul silmad alati on vees!:,:


Ja teine lugu, mille eri variante on samuti palju...


Maantee ääres istun üksi,
lõhun katki kivisid.
:,:Igal hoobil lõhuks mina
puruks kivist südamed!:,:

Tihti tunnen tühja kõhtu,
kivist lend'vad sädemed.
:,:Kraavi äärde kokku kogun
unustatud kildusid.:,:

Uhked härrad, uhked prouad
maanteed mööda kõnnivad.
:,:Justkui kartes põgenevad,
kui mu kuju silmavad.:,:

Miks sa kardad, uhke proua?
Olen ma sul tüliks ees?
:,:Kas sa mulle leiba-i murra
või mind põlgad vaesuses?:,:

Mässu ajal hirmu tundsin,
põles maja, võeti maa.
:,:Viimne vara ära põles,
närtsitas minu kallima!:,:

Nüüd siin kivi najal istun,
kõik mu ümber kurb ja vait.
:,:Kaugel-kaugel põhjapiiril
viimne kodu, puhkepaik.:,:

Maantee ääres istun üksi,
lõhun katki kivisid.
:,:Igal hoobil lõhuks mina
puruks kivist südamed!:,:

Kunagi kuulsin neid telepurgi vahendusel...hakkasid meeldima. Siit on võib-olla aga mõningaid asju puudu ka.

Maantee ääres kurvalt istun,
lõhun katki kivisid.
:,:Kraavi äärde kokku kogun
purustatud kildusid:,:

Tihti tunnen tühja kõhtu,
kotis leivakooruke.
:,:Millal saabub elu õhtu,
millal löök on viimane?:,:

Juuksed hallid, ootan surma,
palgel valupisarad.
:,:Nägu kortsus, mullakarva,
käed on muhkus, karedad.:,:

Südames on salaviha,
kivist lend'vad sädemed.
:,:Igal hoobil lõhuks mina
puruks kivist südamed.:,:

Uhked härrad, uhked prouad
maanteed mööda sõidavad,
:,:niikui kartes põgenevad,
kui minu kuju silmavad.:,:

Uhke proua, mis sa kardad,
kas sul tüliks olen ees?
:,:Kas sa mulle leiba annad
või mind põlgad vaesuses?:,:

Mul ka oli laps ja naine,
soojas toas elasin.
:,:Nüüd ma olen vilets, vaene -
õnnepäevad möödusid.:,:

Välja saadeti kui vangi,
külma maale elama.
:,:Asetati savist kongi,
kodupaik jäi leinama.:,:

Kui veel koduküla neiu
oli minu armuke,
:,:mitmed uhked, rikkad peiud
õhkasid ta järele.:,:

Mul ei olnud rikkust-vara
koduks isa saunake
:,:aga selle neiu süda
tuksus ainult minule.:,:

Ta mu väikse kambri tuli,
aastad eluõnne tõid
:,:aga äkki saatus vali
nii kohutavalt tabas meid.:,:

Mässuaja hirmsas tuules,
põles maja, võeti maa.
:,:Viimne vara ära põles,
närtsisivad kallimad.:,:

Nende viimne kalmuküngas
teadmata jääb ikka veel.
:,:Ahervareks suitsund rüngas
elupaigaks varestel.:,:

Nüüd siin kurvalt kivi najal
minu süda kurb ja vaik.
:,:Kaugel-kaugel põhjapiiril
viimne minu viimne elupaik.:,:

_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _

Kivilõhkuja laulu on tõlkinud vene keelest Aleksander Trilljärv. Viis näikse olema pärit vist siit:

[www.youtube.com] (tekkinud "Тобольская каторга"-s)

meil lauldav: [www.youtube.com]

_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _