Ehk on see lugu kellelegi tuttav...
Mina leidsin tema paar nädalat tagasi arhiivist. Selle olla teinud üks eestlasest
ohvitser, kes teenis 1924. aastal tsaari armees Kaukaasias. Teda oli regeska surm nii mõjutanud, et ta otsustas vanapoisiks jääda. Vot.
Sääl kaugel Kaukaasia pinnal,
kus põlised metsad ja mäed;
:,:regeska tema hingas minu rinnal,
teda kinni sääl hoidsid minu käed.:,:
"Sinu oma ma jäädavalt olen,"
nii tasaselt sosistas ta,
:,:"sul igal pool kaasa ma tulen,
kas olgu, et surma läen ka!":,:
Sel' minutil kadus kõik mõistus,
au-, kohusetundmine ka;
:,:regeska tema hingas minu rinnal,
oh, raske on mäletada!:,:
Kuuveerand oli tõusnud ja üles,
regeska tema nuttis puu all,
:,:et ennast tema petta oli lasknud,
ja lokkisid rebis kui hull.:,:
Siis äkki end sirgu ta ajas
ja segaselt silmitses mind;
:,:pistoda minu rinnasse paiskas
ja Tereki kukutas end.:,:
Ning kolmandal päeval kalmõkid
üht uppunut kaldale tõid,
:,:nemad matsivad teda kuis viisiks,
üht sammast tema hauale lõid.:,:
Nüüd tihti ma pildikest vaatan,
kus põigiti kriipsuke on -
:,:miks regeska ei tabanud hästi,
miks segas teda jälle see pilt?:,:
Üks pildikene põhjamaa neiust
pistoda minust eemale viis.
:,:Oh, kui rängasti petsin mina teda,
kes nii palavalt armastas mind!:,:
Jutustajal polnud enam meeles, mis selle ohvitseri nimi oli.