Teema: Re: Ei veneküla poiste peetud nõu ei teinud nende nimel au..
Näis, palju jõuab enne , kui rongile jooksen.
Salvestanud H.Tampere (1962) RKM, Mgn, II 734c
Lauld on siis üks Manitski Jaane - eestistatult Kristjan Kiviloo (Pime Jaan), kelle kuulsam lugu on "Tule aga mulle tuisurille ...".
:
"No, eks siel oli neid enne Viinistul oli niisugust vanempi mehi jälle. Nemad ju riimisid. Nemad ikka tegid nendest laulud siis veel ringi ja ümber kõik. Jälle siis jälle pärast seda, kui see riid vast niisugune oli siis tehti laulud jälle ja lauldi noh. Mina siis ikke jälle ja mina jälle õppisin, siis sain jälle õppida. Ja mul oli nüüd ka siis hea pea, ma jälle korra kuulsin juba mul hakkaski pähe."
Sie Veneküla poiste pietud nõu, ei toonud nende nimel au.
Nad Viinistulle kõndisid, kus kuuris pillid mängisid.
Sie oli'ga Kuja sulane, noor vändrik silmist punane.
Sie Kopli'ga Mooses pikk ja pien, ja nii't kui külmast võetud sien.
Oh võtkem teibad aia siest, ei meie karda ühtki miest.
Kui meie'ga poisid seda näid, siis andsivad neil vastu päid.
Siis Mooses pere õue sai, kus teivastega tehti pai.
Toast tuli välja peremies, ja vahtis ringi õue sies.
Poisid sie teil ead ei tähenda, mina palun aga peksu vähenda.
Siis poisid'e peksu jätsivad ja õuest välja läksivad.
Oh neiu'ga Juuli armas, nuor, mine kutsu kambrist naabri huor.
Siis Marja'ga tuli nii kui lind, et raskelt tõusis tema rind.
Oh Mooses, Mooses, pikk ja suur, kui väga paistes on sinu puur.
Siis jääti'ga heast ja anti suud ja Mooses katsus ... (parandab) komu luud.
"... Üks sana on jälle viel, ma seda ei taha - selle jätame."
Kirjaviis pärineb põhiliselt E. Tamperelt.
Mina kirjutaks rannakeelt ehk teisiti.
Igat rida korratakse teisel viisil. (Pane see karude lugu siie järgi, siis rahvas teab viisi kah.)