kas keegi võiks siia postitada lutika viiu laulusõnad ja sinu ilusad sinised silmad oleks ka vaja ;)

Kord elas meil külas üks punapea neiu,
keda rahva seas kutsuti Lutika-Viiu.
Vaat see oli alles Viiu, vaat see oli alles Viiu,
kes majasse sisse tõi tüli ja riiu.

Ta hoidis kõik poisid oma kütkes ja paelas
ja tihti ta rippus ka minugi kaelas.

Kord rääkisin sellest oma isal' ja emal',
et Lutika-Viiut tahan kosida omal'.

Kuid isa mul kärkis, et kerkis kõik tuba:
"Mina lutikaid majasse tuua ei luba!"

Kuid mina ei kohkunud tagasi sammu,
olin silmini-kõrvuni armunud ammu.

Ma ütlesin Viiul', et lähme siit linna,
ma võin seal sind õmblusekooligi panna.

Ehk mina küll linnas olin ennegi käinud,
kuid Viiu pold linna veel kordagi näinud.

Suu ammuli, vahtis ta härradel' näkku,
läks teistega rinnutsi kõnniteel kokku.

Kord puhkama ist'sime Raatuse platsil,
kõik püüdsivad vaata', mis plika on matsil.

Ta esmalt küll ehmatas, seisis nii smirna
kui külmanud kasukas visatud varna.

Kuid hiljem ta toibus ja linnaga harjus,
siis hakkas tall' külge see moodide haigus.

Küll sihtis ja vahtis, küll linnas laveeris,
küll ehtis ta ennast ja tuba möbleeris.

Mu süda läks pahaks, kui maksin need sotid,
mis võtsid kõik Viiuk'se simmid, fokstrotid.

Nii kaua ta meelitas, nurrus ja mangus,
kuni viimane raha oli puudri eest mängus.

Kuid viimaks küll tongis ja korter fassongis
ja Viiu käis õppimas õmblussalongis.

Ma ise sain Lasnamäel paemurdu tööle.
Nii müdinal aeg möödus pulmade poole.

Siis kuulsin kord Viiu poolt omaste jutust,
et tema oli sobitand sakstega tutvust.

Ta ütles, et leidnud on omale kunnid,
kes öösiti annavad praktikatunnid.

Siis hakkasid käima meil preilid, madonnad,
kes olema pidid kõik Viiu sõbrannad.

Ta alati nendega õhtul läks välja,
tuli tagasi kodu veel koidu eel hilja.

Kord tuli üks härra, kes jälle ta tundja.
Mull' tutvustas ennast kui tundide andja.

Siis Viiu kui madu, ta mangus, et kodu
ma toime laseks panna üks väikene pidu.

See isand polnd ihnus, tal raha oli hästi,
lõi tuhanded laual' ja tuua mind kästi.

Siis tassisin küürus kui kaamel Sahaaras,
tõin koju tavaari, mis restoran "Taaras"

Kõik präänikud, magusad koogid ja tordid,
liköörid ja veinide paremad sordid.

Küll saivad siis lõbu, küll saivad siis nalja:
ma magusat veini jõin nõnda kui kalja.

Kuid hommikul alles, kui mälestus märkas,
ma leidsin puukuuris end kägaras nurkas.

Ma olin nii nässus ja olin nii nartsus
ja kirikupüksid ja -pintsak olid kortsus.

Mu nägu oli tursund ja süda oli paha.
Ma vandusin igavest' viin jätta maha.

Küll nägin ma risti, küll nägin ma vaeva,
ma vandusin ära selle pidu ja päeva.

Siis telliti linnast üks lamavoiauto
ja saadeti tööle mind paemurruauku.

Mind üllatus tabas, kui tulin ma koju:
nägin sängis ma härrat ja punapea kuju.

See asi ei teinud mull' põrmugi nalja
ja Viiut ei lasknud nüüd enam ma välja.

Kui panin ta koduse aaresti alla,
sai vihaseks Viiu kui emagorilla.

Ta sõimas ja vandus ja saatis mind sinna,
kuhukohta mul tõest' oli võimatu minna.

Kord kutsuti jälle meid restoran "Rooma"
ühte peenesse lihvitud seltskonda jooma.

Seal lauad olid kaetud ja muusika saalis
ja kõrgemast seisusest publikum praalis.

Ma nägin, kuis härradel tõusis seal tuju,
kui näha said jälle seda punapea kuju.

Ka mina sain salaja tema peal' uhkeks
ja mõtlesin: Viiust suu pühkige puhtaks.

Küll oli seal lõbu, küll oli seal janti,
küll kisati, karjuti, tehti jazzbanti.

Ja ah seda Viiut ja oh seda Viiut,
ta laulis seal välja kõik soolod ja triod.

Siis nägin, kui palju ta arenend kunstis,
kui püksata laua peal plastikat tantsis.

Ja tihti nad kadusid kõrvalkabinetti -
kui küsisin, öeldi, et teevad tualetti.

Mull' anti ka preili, üks tilla Mimoosa,
kel nina oli lilla ja nägu oli roosa.

Küll tegi ta minuga tükka ja draamat
ja sohva peal näitas mull' fatamorgaanat.

Nii hullu ei ole ma näinud veel ilmas -
mind püüdriga üleni ära ta tolmas.

Siis ütles üks härra, et meeldin ma talle,
hea palga eest teenistust anda võib mulle.

Sain härralt jootraha ja tegime maha:
ta annab mull' Tondile öövahi koha.

Töövaevast sain lahti ja laiselda mahti,
muud polnud kui lagunend putkat mul vahti'.

Kui hommikul töölt mina kodusse jõudsin,
siis Soodoma-Komorra eest mina leidsin.

Ei keegi või kujuta' ette mu muljet,
kui nägin nii selgelt öölahingu jäljed.

Mu tuba oli maani täis suitsu ja vingu
ja asemesambad olid lükatud längu.

Siis küsisin Viiult, mis pidu siin peeti -
sa kõigutad seega mu autoriteeti.

Ka kojamees vandus: Siit välja nüüd käige,
see haarem kus kurat kuu jooksul siit viige.

Si8is ütlesin Viiul': sa raisku mul lähed.
kui öösiti joomas sul käivad siin mehed.

Tema vastu: Mats ära sa Viiuks mind hüüa;
ma olen nüüd preili, kel nimeks Sofia.

Nüüd hoopis ma elama lähen hotelli -
võid otsida omal' teist seesugust lolli.

Siis taipasin pettust, siis taipasin paha,
et kadund mu härra, ta jätnud mind maha.

Küll olin ma tola, küll olin ma hani!
Ta Tondil kui lolli mind vahtima pani.

Ma olin nii pigis, mul vesi tuli ahju.
Mu raha kõik läbi ja Viiust oli kahju.

Siis lonkisin linnas kui kudenud kala,
et jälgile juhtuda tal kuskil sala.

Üksainus kord nägin veel teda "Ernestis"
ja härrat, kes putkat mul vahtida käskis.

Kui ära ma tahtsin sealt viia Sofia,
siis lasti mind viisakalt venesse viia.

Kui keegi mult küsib, kus elab nüüd Viiu,
ma temale vastan: "pashol tõ na huju!"

Lutika-Viiul olevat kokku 96 salmi, erinevates variantides olen leidnud aga kõige rohkem 68-69 paarisrida.. st. siis ~34 salmi.. tõenäoliselt on loetud siiski paaris-salme, mis tähendab, et tuleb veel otsida..

Kõige naljakamalt muutub Tilla Mimoosa nimi, kes ühes numbritoas minategelast väntsutab - kord on ta Ella Formoosa ja Mimoza ja mis kõik..

_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _

Halastust! Selle sissetoksimine oli niigi piin ja vaev ja nõudis 2 kannu õlut.
Allikas siis "555 laulu igale maitsele"

Mingit lugu laulsid Untsakad, sarnane sellele, täpseid sõnu moment ei leidnud, mälu järgi siis:

Kord õhtul me kamp mööda linna veel hulkus
ja kohutav janu meil kõrvetas kurku.

Siis kõndisin mina kui kaamel Sahhaaras
tõin välja kõik kanged ja vedelad taaras.

Siis saime me kätte ühe lõbusa linnu
kes seltskonda sisse tõi elu ja innu.

Tema kodu oli täiesti patune urgas
seal puskaripudelid mulksusid nurgas.

See tüdruk oli kõrgesti arenenud kunstis
ta püksata laua peal plastikat tantsis.

Siis lahti läks selline pidu ja mürgel
et varsti kõik roomasid maas nagu hülged.

Seal igamees vägevaid laulusid röökis
ja vahepeal toanurgas kummuli öökis.

Ja sotti ei saanud,kas hommik või õhtu
sest igasugust solki oli kallatud kõhtu.

Aga hommikul jooksi kõik naabrid ka platsi neil kaasas olid kõiksugu kaikad ja latid.


Äkki mõned salmid siit kuhugi Viiulaulu passivad.

ma arvan, et see on nende sakste laul, kes Viiul külas käisid ja hiljem restoranis jooberdasid :D

_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _

aitäh kõigile

TULE SIIS MEILE ROOMA RESTORANI LAULMA

Oo!

Aga enne selgitage välja kes oli müütiline Ella Formoosa alias Tilla Mimoosa alias Della Mimosa ja milline oli tema seos restoraniga Rooma.

Tegelikult ma arvan, et restoran Rooma võis olla äkki hoopis kurikuulus restoran "Room" kus olla isegi töötanud legendaarne Nikolai Kultas..


Aga siin pikem variant (midagi on veel, aga praegu ei meenu):

Kord elas meil külas üks punapea neiu
keda meie pool kutsuti Lutika-Viiu

R:Vat see oli alles Viiu, vat see oli alles Viiu,
kes tihti tõi talusse tüli ja riiu!

Ta hoidis kõik poisid oma kütkes ja paelas
ja tihtigi rippusin mina ta kaelas
Kord rääkisin sellest oma isal ja emal
et Lutika-Viiut tahan kosida omal
Siis kärkis mul isa et värises tuba
et lutikaid majasse tuua ma ei luba
Ma alati olen ju pidanud puhtust
kuid lutikad majja nad toovad vaid mustust
Kuid mina ei kohkunud tagasi sammu
Olin silmini-kõrvuni armunud ammu
Ma ütlesin Viiul me lähme nüüd linna,
ma võin sind seal õmbluse kooligi panna
Ma ise olin linnas ju mitu kord käinud
kui Viiu pold linna veel kaugeltki näinud
Suu ammuli vahtis ta härradel näkku
ja kõnniteel jooksis ta rinnuli kokku
Kui puhkama istsime raatuse platsil,
kõik hüüdsid - näe vaata mis plika on matsil
Ta esmalt küll ehmatas, seisis nii smirna
kui külmanud kasukas visatud varna
Kuid hiljem ta toibus ja linnaga harjus
siis hakkas tal külge see moodide haigus
Küll sihtis ja vahtis, küll linnas laveeris
küll ehtis ta ennast ja tuba möbleeris
Mu süda läks pahaks kui maksin need sotid,
mis võtsid kõik Viiukse simmid-fokstrotid
Nii kaua ta meelitas, nurus ja mangus
kuni viimane raha oli pruudi eest mängus
Kui viimaks kõik tongis ja korter fassongis
ja Viiu käis õppimas õmblus-salongis
Ma ise sain lasnamäel paemurdu tööle
nii müdinal aeg lendas pulmade poole
Siis kuulsin kord Viiu pool omaste jutust
et tema oli sobitand sakstega tutvust
Ta ütles et leidnud on omale kunnid
kes öösiti annavad praktika tunnid
Siis hakkasid käima meil preilnad-madonnad
kes olema pidid kõik Viiu sõbrannad
Ta alati nendega õhtul läks välja
tuli tagasi kodusse koidu eel hilja
Kord tuli üks härra, kes jälle ta tundja
mul tutvustas ennast kui tundide andja
Siis Viiu kui madu, ta mangus, et kodu
ma toime laseks panna üks väikene pidu
See isand pold ihne, tal raha oli hästi
lõi tuhanded laual ja tuua mind kästi
siis tassisin küürus kui kaamel Sahhaaras
tõin koju tavaari mis restoran "Taaras"
Kõik präänikud, magusad koogid ja tordid,
liköörid ja veinide paremad sordid
Küll saivad siis lõbu, küll saivad siis nalja
ma magusat veini jõin nõnda kui kalja
Kuid hommikul alles kui mälestus tärkas
ma leidsin puukuuris end kägaras nurkas
Ma olin nii nässus ma olin nii närtsus
mu kiriku püksid ja pintsak olid kortsus
Mu nägu oli tursund ja süda oli paha
ma vandusin igavest viin jätta maha
Küll nägin ma risti, küll nägin ma vaeva
ma vandusin ära selle pidu ja päeva
Siis telliti linnast üks lamavoi auto
ja saadeti tööle mind paemurru auku
Mind üllatus tabas kui tulin ma koju
Ma sängis nägin härrat ja punapea kuju
See asi ei teinud mul sugugi nalja
ja Viiut ei lasknud ma sestsaati välja
Kui panin ta kodusse aresti alla
sai vihaseks Viiu kui emagorilla
Ta sõimas ja vandus ja saatis mind sinna,
kuhu kohta mul tõesti pold võimalik minna
Kord juhtus nii Viiul, et valiti missiks
sest matsigi tütar võib saada printsessiks
Siis kutsuti jälle meid restotan "Rooma"
ühte peenesse lihvitud seltskonda jooma
Seal lauad olid lookas ja muusika saalis
ja kõrgemast seisusest publikum praalis
Ma nägin kuis härradel tõusis seal tuju
kui näha said jälle seda punapea kuju
Ja mina sain salaja tema peal uhkeks
ma mõtlesin, Viiust suu pühkige puhtaks!
Siis pärast veel õhtul või hiljapeal öösse
sai kobitud kuhugi numbrisse sisse
Küll oli seal lõbu, küll oli seal janti,
küll kisati, karjuti, tehti jazzbanti
Ja oh seda Viiut ja ah seda Viiut
ta lulis seal välja kõik soolod ja triod
Siis nägin kui palju ta arenend kunstis
kui püksata lauapeal plastikat tantsis
Ja tihti nad kadusid kõrval kabinetti
kui küsisin, öeldi, et teevad tualetti
Kui läksin ma vaatama, mida teeb Viiu,
see tekits ägeda tüli ja riiu.
Mind saadeti ruumidest robinal välja -
Ma segavat härrade lõbusat nalja
Mul anti ka preili, üks Tilla Mimoosa
kel nina oli lilla ja nägu oli roosa
Küll tegi ta minuga trikki ja draamat
ja sohva peal näitas mul fatamorgaanat
Nii hullu ei ole veel näinud ma ilmas
mind puudriga üleni ära ta tolmas
Siis ütles üks härra, et meeldin ma talle
Ta palga eest teenistust anda võib mulle.
Sain härralt jootraha ja tegime maha -
ta annab mul Tondile öövahi koha
Töövaevast sain lahti ja laiselda mahti
muud polnud kui lagunend putkat mul vahti
Veel imeks ma panin, et ühegi korra
ei tulnud mind tööpostile vaatma see härra
Kui hommikul töölt mina kodusse jõudsin
Siis Soodoma-Komorra eest mina leidsin
Ei keegi või kujuta ette mu muljet
Kui nägin nii selgelt öölahingu jäljed
Mu tuba oli maani täis suitsu ja vingu
ja aseme sambad olid lükatud längu
Ma ütlesin Viiul, mis pidu siin peeti,
Sa kõigutad seega mu autoriteeti!
Ka kojamees vandus, nüüd välja siit käige,
See haarem kus kurat kuu jooksul siit viige!
Siis ütlesin Viiul, Sa raisku mul lähed
kui öösiti joomas sul käivad siin mehed!
Tema vastu, mats ära sa Viiuks mind hüüa
Ma olen nüüd preili, kel nimeks Sofia
Nüüd hoopis ma elama lähen hotelli
Võid otsida omal teist seesugust lolli
Siis taipasin pettust siis taipasin paha
et kadunud härra, mind jätnud ta maha
Küll olin ma tola, küll olin ma hani
Ta Tondil kui lolli mind vahtima pani
Ma olin nii pigis, mul vesi tuli ahju
Mul raha kõik läbi ja Viiust oli kahju
Siis korra teda nägin all linnas nii vuhvris
ta oli mu tööandja härraga seltsis
Siis lonkisin linnas kui põrunud kala
et jälgile juhtuda kuskil tal sala
Üksainus kord nägin veel teda "Ernestis"
ja härrat, kes putkat mul vahtida käskis
Kui ära ma tahtsin sealt viia Sofia
siis lasti mind viisakalt Venesse viia
Siis mõtlesin tõesti, et Viiut ma ei taha
ja armastus kadus kui sulanud vaha.
Kui keegi mult küsib, kus elab nüüd Viiu,
ma temale vastan: "Idite na huju!"

**

Variantides:

kui jõudsime linna, ma väsinud vähe
kuid Viiu taht linna ka ligidal näha
/../
Ja hommikul ärkasin, jälle ma märkasin
taskus leidnd enam ma olemas markasi
lasksin siis kuuldavale kuradi sandi
ja pandsin sel Viiuksel ühe üle lindi

_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _

Kui keegi teab "Oreli-Viiu" varjante, siis võiks ka siis postitada..


Mul on algus puudu..


/../
Ei Mannschafti pääsenud vaprad ja sulid,
need olid kõik kiriku auväärsed kulid.

Kui Mannschaft oli sopa sees tublisti sorind
ja papp nende kallal ka hirmsasti norind

siis tehti seal otsus, et Viiu ei lähe,
vaid väikene pesu tal tehakse pähe!?!

Ja toodi see otsus siis nõukogul söögiks
kuid asi seal kujunes tagasilöögiks

Sest nõukogu polnud ju sellega päri -
see tõepoolest lõhnas kui kahtlane äri

Ja nõukogu hääletus välja tõi tormi
sest Mannschafti otsus läks paberikorvi

Siis kõvasti sajatas sõdilaspappi
ja kõik tema kaader ka tuli tal appi

Ei olnud seal lõppu siis tülil ja riiul
mis vägi ja võim sellel Oreli-Viiul!

Siis ülesse tõusis ka näitleja-loru
ja hakkas seal edasi ajama joru

Et Oreli-Viiu kõik kamandab, keelab
ja kirikupapi meil alla kõik neelab

ning sellest on kirikus tõusnud see kära
küll parem, kui lõppeks see vahekord ära

Siis pappi seal kärkis, et enam ei taha:
"Ma kindlasti panen nüüd ameti maha!"

Ja vihased keeled lõid näitleja-kuli
kui papp sealt turtsudes minema tuli

Üks ütles, et peaks teda toppima vette
ja siis teda viima veel priistavi ette

ja siis, peale seda, ei see oleks paha -
küll kõmmutaks sunniku "volmrega" maha!

Siis näitleja-loru ei kannatand pistet
ja mõtles, et parem, kui võtan nüüd istet

Üks sõber tal ütles, et lähme siit ära,
mind täiesti juba on tüüdand see kära.

Kuid kirikuisand seal trepi peal hoopis
veel hullemat sajatust kaela neil loopis

siis näitleja kostis: "Ära ütle neid sõnu,
sest säärased sõnad ei too sulle mõnu.

Ning kaalule paned oma ameti ülla,
et pimedas lähed sa Villule külla."

Seal sõdilaspapp, kes nii püha ja puhas
ta näitleja-narrile näkku siis uhas

Ja läks kõik see Lutheri-õpetus rappa
kui papp andis lollile kirikus tappa

Siis näitleja kohkus ja ütles: "Ma vaatan,
sa polegi papp vaid päriselt saatan!"

Et sõber sai näitleja eesukse taha
ja ütles: "Meid lüüaks siin Paabelis maha!"

Ei sellega leppind Sõdilaspappi
vaid jooksis neil järe, oh tule sa appi

See kirkuisand, kes tiblat ei pelga
küll valas ja valas sel näitlejal selga

Nii lõppes see nali, kuid alles jäi ime -
miks kirikuvürst tegi täis oma nime!?

Siin laulu sees tõde ei sügaval lasu
kui võtad siit õppust, see toob sulle kasu

Kui mõtled sa, sõber, ka kiriku minna,
siis passi, et mitte ei satuks sa sinna

Seal asjad on viltu ja lugu on rumal
sest kirikuvürst on ju ise seal jumal

Seal kirikus nõnda. kui saad sellest sotti
et teisitimõtlejad aetakse kotti

Ja kantslis seal kuulutab, püha ja puhas,
see Sõdilaspappi, kes lollile uhas.

Ning üleval koori peal, oreli taga,
on ihu nii valge ja nägu nii vaga

seal ikkagi istub see Oreli-Viiu,
kes kiriku sisse tõi tüli ja riiu

_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _

..võibolla veel lihtsalt märkimiseks, et Lutika Viiu on olnud ka filmis - "Pimedad Aknad" (1968), tema osa täitis Ita Ever.

Tsitaat Õie Orava intervjuust filmi re˛issööri Tõnis Kasega:

"Üks, lausa konkurentsitu valik oli Ita Ever Lutika Viiuna. Ta oli noor ja peibutav ning sobis sellesse rolli. Tundsin teda juba kooliajast ja tegime teatris koos tööd. Nüüd, filmi uuesti helindades ja sünkroniseerides rääkis Lutika Viiu rolli sisse Garmen Tabor, ja sedavõrd hästi, et paljud arvasidki Ita enda olevat."

***

veel:
[dea.digar.ee] 700 salmi

420 salmi:
[dea.digar.ee]-

üle 50 salmi:
[www.vesbc.com]
"August Kaarna In Memoriam"

"Kustil oli suurepärane mälu. Aastaarvud ja isegi pisisündmused, mäletas ta haruldase
täpsusega. Oli palju niisugust, mis oleks väärinud kirjapanemist tulevastele põlvedele, sellele
Kusti lõi aga käega. Tal oli palju huvitavaid laule ja kui oli parajas tujus laulis neid oma
kuulajaskonnale. Näiteks, tuntud laul „Lutika Viiu", kõik üle 50-ne salmi oli tal peas."

**

Veel on legendid, et laulul olla 99 salmi ning et olla 96 salmi täpselt. Teisal jälle teab keegi täpselt, et on 100 salmi, ei rohkem ega vähem.


***

Aasta:

1931, üle riigi populaarne:

[dea.digar.ee]-



1936:
[dea.digar.ee]-

1937:
[dea.digar.ee]-

1938:
(vt ka Järva Teataja (1926-1944), nr. 21, 17 veebruar 1934)

[dea.digar.ee]-

"Waimuhaiqe tahtis Türi linnalt maja üle wõtta.

Peksis hoolealuseid ia tülitas ametiasutusi. „Lutika-Wiiu" saadeti jämejala waimuhaigete majja.

Sotsiaalministeeriumi nõusolekul saatis Türi linnawalitsus Jämejala waimuhaigetemajja linna hoolealuse Aliide Wompase, 41 aastat mana. keda tunti üldiselt „LutikaWiiu" nime all. Wiimane oli waimuhaige ja elas linna hoolealusena linna majas Kapernaumas. Hiljuti käis ta politseijaoskonnast luba küsimas kullakaewamiseks Kõraesaare mäelt. Wümasel aial käis ta linnawalitsusele veale, et see kinnitaks tema nimele Kapernauma maja, mille ta olewat postamendiga pätanöanuö endale." Ta pidas ennast selle maja omanikuks ja tahtis kõiki teisi üürilisi majast wälja ajada. Nii m.uutus ta ümbruskonnale kardetawaks ja tuli ära saata. Ta liikus linna wahel õige omapärases riietuses, kandes politseiniku pükse, kirewat mantlit ja punast mütsi. Kaelas kandis ta medallongi, millel pidi olema nii suur wõim imetegudeks, et kui ta Türil käe tõstab, siis Tartus mees sureb. Temast pidi olenema ka. kas Türi linn areneb wõi kaob hoopis. Ta nimetas ennast kriminaal-jogiiniks. Ta näis hästi piiblit tundmat, mida ta sorawalt peast tsiteeris. Ta omas Kapernaumas jänesekaswanduse, mis koosnes 40 kodujänesest. Linnawalitsuse korraldusel tulewad need müügile oksjonil. Muidu ei saadud teda Jämejalale wiia, kui ettekäändel, et ta wiiakse maakorralduse komisjoni, kus Kapernauma maja tema nimele kinnitatakse."

**

_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _

Mitte "Untsakad" ei laulnud seda üheksast paarisreast koosnevat "Kord õhtul me kamp...", vaid seda esitas siin-seal Marko Matvere, kusjuures mõned read on selgelt kopeeritud originaalsest "Lutika Viiust". See sündis enne Väikeste Lõõtspillide Ühingu loomist ja ilmselt suurest repertuaaripuudusest. Siis avastasid nad Evert Axel Taube rootsikeelsed merelaulud, hakkasid neid tõlkima-laulma ja nii tuli edu juba mühinal.

Herr Uve.

Aga laulsid küll seda Untsakad. See on ka nende esmese kauamängiva kasseti peal ja üleüldse esimene lugu, mis sai linti ja pilti (Etv)1992 aastal.

Lp. Wiking! Mulle tõesti tundus, et Untsakad laulsid ikka seda täispikka varianti, aga nähtavasti seekord mälu pettis. Vabandan!

Sest pole midagi, keegi meist pole leksikon:)

(v.a Lauri, kui asi puudutab laulusõnu:) )

On laul, vist oli kuplee, milles olid salmid (tervet laulu mälust välja ei punni ning kirjas ei ole, oli kuskil kupleevihus):

..kui Jukust sai Juhan ja Mannist Marie
ei kõlvanud enam neil kodune riie
siis Juhan lõi kõvakrae kõrvuni kaela
Maria see tarvitas pitsi ja paela
nad teineteist kohtasid toomingasalus
kui oleks neil mõlemal tinatükk jalus
siis Juhan käis ringi kui uimane kana,
kes esimest korda elus näeb muna..

vahesalm: äia-äia, lase kiike käia..

Kui kellelgi tuleb ette, andke teada, viis ning rütmika mis Lutika-Viiu põhiviisil (mitte meie seltskonnast tuttav perekonnavalsi viis). Ilmselt on mõlemal laulul sama autor.

_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _

Oreli-Viiu....see peab olema mingi eestiaegse kirikuskandaali põhjal tehtud lugu...aga meelde ei tule, mis või kus ja kes? Aga kui siin juba sellised suhtedraama-laulud, siis üks veel lisaks:
Kui Miili sai vaevalt 36,
oli August juba 20 täis
ja miski ei takistend armastust uut
mis heinamaal alguse sai
Kõik ööbikud laulsid
ja kõrgelt käis kuu
Miili kirglikult otsis
leidis Augusti suu...
Kui kusagil niipalju õnne on koos
siis midagi juhtuma peab
ja pulma sai kutsustud terve kolhoos
ning pulmad said võimsad ja head.
Kõik joodikud laulsid
ja viltu käis kuu
Miili kirglikult otsis
leidis Augusti suu
Vast aastake mööda sai pulmadest neist
ning asi oli hullem kui hull
et Miiliga juhtunud oli ühtteist
ja August oli tige kui pull
Üks vares veel vaakus
ja pilve all kuu
Kõik kaunis on möödas
ja polegi muud.....

Ilmselt variatsioon laulust, kus järgmised read: ühel hommikul vara kui taevas oli päike, Mann unele kiigutas kätel oma väikest, siis Juku võttis kotiga kodinad selga ja laskis kui täitsamees linna poole jalga - ka see viimane lugu oli Lutika-Viiu viisi peal. Aga eelmisel oli oma viisikene, valtserirütmis....

See "Miili ja August" on ikka uus ning selgepiiriline laul. Ent Juku ja Mann on just too, mida otsisin, mis on tõenäoliselt sama autori poolt tehtud kui Lutikaviiu.

_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _

varulven kirjutas:
-------------------------------------------------------
> See "Miili ja August" on ikka uus ning
> selgepiiriline laul.

Natuke lisaks Lutika Viiu teemalt välja.

Järvamaal on Liis ja August ning mõni sõna on ka suts teisiti, ühel ERA helifailil, tahtsin ainult mainida.

Parimat