Mari Sarv:
Timo Kalmu soovil ka paar näidet kalevipojaluulest, mida on lihtne põimida regilauluelementidega, kuid mille tekstiloome mõnede oluliste tunnuste osas regilaulust erineb.
Tihtipeale on arvatud, et kalevipojaluule ja regilaulu põhierinevus peitub värsimõõdus, kuid kuna eesti regilaulu värsimõõt on piirkonniti üsna varieeruv ja ka mitte väga rangete reeglitega, siis otseselt vastuolus regilaulu värsimõõduga neljarõhulise trohheilise koega värsimõõt ei ole. Näiteks Kalevipoja värss on värsimõõdult võrdlemisi lähedane Pärnumaa regilauludele.
Minu meelest hoopis põhimõttelisem erinevus regilaulust on nii Kalevipojas, kui paljude tänapäevaste regilaulujäljenduste puhul lausestuses: kui regilaulus moodustab üks värss/parallelismirühm tavapäraselt terve lihtlause (millele võivad eraldi eelneda pöördumisvärsid), siis kalevipojaluulele on iseloomulik lausete jätkuvus üle mitme värsi või parallelismirühma. See võimaldab laulu sü˛eed kiiremini arendada, tavakeele jutustavad laused nö poeetilisse vormi valada. Regilaulu parallelismile on iseloomulik mõistesamasus üle terve parallelismirühma, st. paralleelmõisted on parallelismirühma piires sisuliselt ära vahetatavad, kuid enamasti heakõlas algriimiga seotud.
Toon mõned näited Kullamaa Laukna küla rahvalaulikult Maria Lehtsaarelt, kes on ühest küljest hea pärimusetundja (ka tema emalt on kirja pandud päris palju regilaule), kuid teisest küljest on ta regilauludega põiminud ilmselt omaloomingulisi Kalevipoja stiilitunnustega laule (ka värsimõõdult on need laulud/fragmendid keskelt läbi lähedasemad Kalevipojale kui Kullamaa lauludele).
Allpool üks tekst, kus on hästi jälgitav regilaulupärase parallelismi ja lausestuse asemel kalevipojaluulele iseloomulik pikemate jutustavate lausete jagamine sobiva pikkuse ja rütmiga värssideks, mis vahel kasutavad ka regilaulupärast parallelismi.
Ning teiseks helisalvestus ühest muidu üsna regilaulupärasest laulust, milles teopoiss - ilmselt rahvusromantilise kirjanduse mõjul - läheb Taara hiide varjule, kus ta saab hästi hoitud ja kaitstud:
Sõda oli sõudemassa,
vaenuvanker veeremassa.
Uhkel, raudalöödud ratsul
sõidab sõtta poega noori
aljas mõõka õlalla.
Astub ligi Ahti vana,
tuleb ligi tuikudessa:
seitse sõda olen lõpetanud
kaheksa vaenu vaigistanud -
ei saa'p mõõka rauda lüüa,
ei saa ambu ahetada,
sortsid raudakesta kandvad -
mõõk ei seda mõlgista,
amb ei seda armista.
Võta taaratammest nuia,
laja otse lagipähe,
seda kardab lutsikoeri.
Sõitis siis sõjameessa
keset taplust vaprasti:
ühe sortsi lõi põrmu põlvini,
teise laiaks laastuni,
kolmandama koksas soosse.
Seda'p sortsid läksid soosse,
põgenesid põrgulised,
rüütlid rauast rabelesid,
Taara tammikust taganesid.
RKM II 101, 59/61 (31) < Kullamaa Laukna k. - J. Nurme < Maria Lehtsaar, 66 a. (kuulnud onult Vaikna k/n) (1960).
Helifail | RKM, Mgn. II 1446 c | ERA-17176-37190-10979 - Kirjandusmuuseum
[
www.facebook.com]