Mari Sarv
Rohumägi ehk Kullamaa linnus asub kohe Kullamaa surnuaia taga, vt [
et.wikipedia.org]. Rohumäel toimus 1911. aastal ka Kullamaa esimene laulupidu. Võimalik, et Kullamaa (vanades kirjades mõnikord ka Kullamäe, vt [
www.eki.ee]) on selle mäe järgi oma nime saanud, sest rahvasuus püsib uskumus, et Rohumäe sees leidub kõvasti kulda.
Meeleolu loomiseks lisan ühe loo rahvaluulearhiivist:
Vana poola kindlus Rohelinemägi. Mitte kaugel Kullamaa kirikust asub wana poolakindlus Rohelinemägi, raba ääres põllu maa ligi. Teda olla ka ohwrimäeks hüütud. See mägi olla wanast poolakate poolt kokku weetud paksud pae kamakatest üle laotud ja pärast õige paksu liiva korraga üle kaetud ja tugevasti kinni tambitud. Selle pinna pääle on siis puud ja põõsad istutatud nõnda et ta roheline wälja näeb. Kord oli keegi naine tähele pannud et Rohelise mäe tipp keskkohalt oli lohku wajunud. Naine ronis ülesse waatama, mis seal pidi olema juhtunud. Üles jõudes ehmus naine ära nähes mäe keskkohta olewat awatud. Awaruse kohal olnud postide otsas laud, laual asunud lahtiste kaandega kastid kulda ja kastide kõrwal weel hunikudena lahtist raha otse kohe ruttanud naine mäest alla mõisa põllule kus mees olnud teiste orjadega kesa kündmas. Kohe kui mees sellest kuulda saanud, jätnud ta hobuse adraga põllule ja jooksnud nii ruttu kui jalad kandsid üles Rohelisemäe otsa. Kohe kui mees raha kastide lähemale jõudnud ja kasti haarata wajunud kastid ühes lauaga kolinal alla awarusese tagasi ainult mõni paar raha tükki saanud mees laua ääre päält maha rabada ja need jäänud temale mälestuseks. Need kuld müntid kanud wana poolariigi wappi. Kui mõisa herra kuulda saanud raha kastidest Rohelisel mäel siis lasknud ta kohe künni järele jätta. Kõik orjad ja talumehed aeti nüüd Rohelist mäge maha kaevama ja ümberringi soo äärt mööda laiali wedama. Kohe kui kirikuherra sellest kuulda saanud, saatnud ta käskjala Peeterburgi riigi walitsusele. Säält tulnud kiir postiga Sooniste herrale käsk otsekohe Rohelise mäe kaewamine seisma panna, sest see olla ohwrimägi ja peab kulturkaitse ala kuuluma. Kui mõisa omanik Peeterburgi kirja kätte saanud, siis jala pealt jätnud kaewamise pooleli. Sellest ajast alganud ta kirik herrat wihkama, et see oli julgenud tema tööd segada.
Jutustanud Aadu Schelutt (RKM II 13, 502/5 (13) (1949).