Teema: Läänemeresoome isikunimed ja Siber
Ei hakka mujal risustama, aga
Laupäeval, 14. aprillil kell 13.05 on võimalus vaadata Soome TV 1 kanalil dokumentaalfilmi "Minu isa jalajälgedes". Jörn Donner rändas aastail 2003-2006 Lääne-Siberis, aga ka Jenissei jõgikonnas, paigus, kus tema isa, keeleteadlane Kai Donner XX sajandi algul oma uurimisreise tegi. Parallelselt näidatakse tänapäeva Siberit ning Kai Donneri arhiivifotosid ning loetakse tema päevikukatkendeid.
Hõimuklubis tulevad vaatluse alla läänemeresoome isikunimed
Kolmapäeval, 18. aprillil kell 17 esineb Fenno-Ugria Hõimuklubis Marje Joalaid ettekandega „Ütle üks ilus poisslapse nimi... Läänemeresoome isikunimedest ajas ja ruumis”.
Eestlased püüavad praegu panna oma lapsele võimalikult omapärase ja teistest erineva nime. Kuidas on asi olnud aga varem? Missuguseid nimesid on pannud oma lastele teised läänemeresoome rahvad?
Muistsetest läänemeresoome isikunimedest teame suhteliselt vähe. Mõningaid kirjalikke allikaid, kus esinevad läänemeresoome rahvaste isikunimed, siiski leidub. Eesti ja liivi isikunimesid esineb näiteks Henriku Liivimaa Kroonikas XIII sajandi algusest. Muistseid isikunimesid leiame ka rahvaluulest ning kohanimedest.
Ristiusk tõi kaasa ka kristlikud eesnimed. Kuna läänemeresoome rahvad jagunesid kahe katoliku kiriku vahel, jagunevad laias laastus nii ka nende nimed: eestlased, liivlased ja soomlased on saanud oma nimevara roomakatoliku kiriku kaudu, seega eelkõige ladina nimesid; vadjalased, isurid, vepslased ja karjalased kreekakatoliku ehk õigeusu kiriku kaudu, seega eelkõige kreeka nimesid. Unustada ei saa ka heebrea nimesid. Sageli on neid nimesid saadud vahendajarahvaste – venelaste, sakslaste, rootslaste kaudu nagu ka teisi nende rahvaste nimesid. Hilisemal ajal on lisandunud teistegi rahvaste nimevara. Ka ühe rahva ja keele piires on piirkondlikke erinevusi.
Muistsed isikunimed käibisid siiski mõnel määral edasi. Allikatest leiame neid XIV sajandini.
Rahvaarvu kasvuga tekkis ka vajadus ühenimelisi eristada. Tavaliselt muutus lisanimeks isanimi, millele on võidud lisada ka näiteks vanaisa nimi. Aga lisanimi on võidud saada ka ema, naise, mehe järgi. Ka amet on andnud lisanimesid.
Läänemeresoomlaste perekonnanimedel on suures osas vanust alles paarsada, õigeusu rahvastel alles sadakond aastat. Perekonnanimed ehk priinimed anti Venemaa lihtrahvale, talupoegadele (seega ka läänemeresoome rahvastele) alles pärast priiuse saabumist ehk pärast pärisorjuse kaotamist. Üksikuid perekonnanimesid oli pandud kõigi rahvaste seas juba varemgi.
Päris ilma perenimedeta pole siiski olnud väiksemadki läänemeresoome rahvad. Need on olnud kasutusel juba enne ametlike perekonnanimede panekut ja mõnikord ka saanud ametlikeks perekonnanimedeks, õigeusklikel rahvastel küll tõlgituna vene keelde. Sageli on need pere- või sugukonnanimed olnud looma- ja linnunimetused.
Hõimuklubi leiab aset kolmapäeval, 18. aprillil algusega kell 17 Tallinnas Roosikrantsi 6 (Eesti Keele Instituudi III korruse saalis).
Oodatud on kõik huvilised, sissepääs prii.
Hõimuklubi toetab Tallinna linn.
Manuses on hõimuklubi kuulutus, mille võib välja printida ning sobivas kohas üles panna. Teavet hõimuklubi kohta võib igal viisil levitada.
Fenno-Ugria Asutus
Täiendav teave
Tel 6449270, 55 905432