..noh, Juhan Kunderi imelikku peeglit teavad kõik, vähemasti minuealised. Ka too mõte on üsna algusjärgus oma mõtlemisega, ent jäin mõttesse peegli üle eesti sõnavaras ja ka lauludes. Iseenesest väga kaugele ajas tagasi ei saa lauludes minna tollepärast, et lihtsalt ei ole tuhandeid poognaid laulutekste 17 sajandist ja varem. On näha, et palju peeglist kõnelevaid laule on juba siirdevormilised. Ka sel on lihtne põhjus - sõna "peegel/peegliga/peeglist" ei mahu lihtsalt meie reeglistikku. Saab muidugi, nagu ongi kasutatud, öelda - peegelista jms.
Kui vanemaid kirjatekste vaadata, siis Rossihnius'e tekstis on kasutatud veel "Sepegel":
Tsiteeri:VAKK, 1632-Rossihnius-Evangelia, lk 95: Meye kajeme nüd lebbi ütte Spegli ähck warjo+ +kajetawa ütte pimmeda sönna sissen , sihs enge pössest pöske .
Stahl mõni aasta hiljem samamoodi, ent 1649 kasutab juba "pegel".
..aga on huvitav, et kui nüüd mõelda mäe otsas või puul istuvat naisterahvast, kes kukutab kammi või sõrmuse merre (veere veere päevakene jne), siis väga tuntud motiiv üle Euroopa on neiu või näkineiu mäe otsas, kelle atribuutideks käes on peegel ja kamm. (nt. [
en.wikipedia.org]) Mõnikord kukutab ta neid ka maha. Kas meite rändurmehed võisid näga kalasabaga naisterahvast mõnel puit vms skulpruuril ja eksida, nähes ümmarguses peeglis jurakat sõrmust? Kamm seejuures määrati ikka kammiks..
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _