Kirjastus Tänapäev

Karl Ernst von Baeri klassikaline "Eestlaste endeemilistest haigustest" uues kuues, nüüd Andrei Hvostovi järelsõnaga.

Just siit raamatust pärinevad näiteks need kuulsad tragikoomilised read:
- Eestlased on õige aplad. Juba nende boreaalne maa lubab seda
kergesti oletada; ent oma naabreid samal geograafilisel laiusel
ületavad nad kaugelt. Siit tulebki, et juba lapseeast peale topitakse
kõht liialt täis ja venitatakse välja.
- Enamik eestlasi on keskmist kasvu; nägu on enamasti üsna turd, loid, ilma märkimisväärsete näojoonteta ja kahvatu; üksnes siis, kui nad palava päikese käes töötavad, ilmub näole puna. Kehaline jõud on üsna keskpärane, temperament üldiselt flegmaatiline väikese kallakuga melanhoolsesse
- Juba väga varases eas annavad emad imikutele viina, arvates, et see teeb nad tugevamaks. Toidud, mida hilisemas eas antakse, on kõike muud kui kasulikud.
- Kui me tahaksime selle üle kanda Tartu ümbruse naistele, siis tuleks üht-teist maha tõmmata. Ma pole muide siin ühtegi leidnud, kes võiks end ilusaks pidada.
- Eestlaste haiguste diagnoosimise ja ravimise juures tuleb arstil
paljude raskustega võidelda. Nendest raskustest on peamised
eestlaste madal vaimne kultuur ning haigustesse puutuvate
arvamuste ja muu eluviisi omapära.
- Kõik kuni viimseni on sakslaste pärisorjad, – vaesed ja paljude asjade kasutamises nõmedad.
- Metsade suurest küllusest Liivi- ja Eestimaal on alati palju räägitud, ja kuigi neid maid võib puidurikasteks pidada, kui võrrelda Saksamaa ja teiste lõunapoolsete piirkondadega, siis ei saa ometi eitada, et see küllus väheneb. Linnade ja linnakeste naabruses pole enam mitte ühtegi märkimisväärsemat metsa.

Head avastamist !