Siiski on registreeritud ülaltloendamist veel XX sajandil kogutud murdekeeles, eelkõige Põhja-Eestist, kus seda kasutati lõngade, kalade ja eluaastate loendamisel (Rätsep 2003: 19; Viikberg 2021: 425–426). Kirjasõnas langeb ülaltloendamismalli taandumine aega XVIII sajandi teisel poolel ja XIX sajandi alguskümnendeil, mil eestlaste seas levis üha laiemalt lugemis- ja kirjutamisoskus ning eesti keeles ilmus aina mitmekesisemat kirjavara: vaimuliku kirjanduse kõrval juturaamatuid, ­käsiraamatuid, ajakirjandust, õpikuid (Laanekask 2004: 31–32). Tagantjärele on keeruline öelda, miks hakkas ülaltloendamine peagi pärast esmapiibli valmimist raamatu­keeles tagaplaanile jääma.



J o o n i s 2. Arvepidamine kriipsude abil.

Üks võimalikke põhjuseid võis olla ühiskonna kirjalikustumine. Ülaltloenda­mine oli mugav suulises keeles, kuna muutis suured arvud kergesti tajutavaks, alustades nende ütlemist kõige lihtsamast osast, ühelistest (Menninger 1970: 77). Ülaltloendamisega haakub hästi ka viis, kuidas kirjaoskamatud talupojad esialgu arvatavasti arvet pidasid: puutükile tõmmatud kriipsude abil (joonis 2), väljendades nt kaheksa kolmat (28) aita toodud viljakotitäit (Tiik 1972: 34). Kui kirjaoskajal oli vaja üles märkida juba suuremaid arve, oli selleks küllap mugavam kasutada araabia numbreid ja kümneline-enne-ühelist-malli, mis muutsid arvud ja arvsõnad kirjalikus tekstis läbipaistvaks ja kergesti hallatavaks.

[keeljakirjandus.ee]