Kogukonnaabi peeti enesestmõistetavaks olukorras, kui mõnda talu oli tabanud vargus, tulekahju, koduloomade suremine, peremehe või -naise raske haigus. Ilmselgelt ei nimetanud seda toona keegi vabatahtlikutööks ning piir vastastikuse aitamise ja palgatöö vahel oli üldse hägusam, kuna taluühiskond tervikuna põhines tänapäevase elukorraldusega võrreldes palju enam vahetusmajandusel, mitte rahal. Oma olemuselt oli sellises abivalmiduses siiski vabatahtlikutöö tunnuseid: see võis leida väljundi abivajavate kaaskodanike toetamises näiteks ehitusmaterjali, majapidamisriistade, toiduabi, transpordi või tööjõuga.

Üks kirjapanek kirjeldab tuleabimehhanismi järgmiselt: „Kes tules kannatada sai, sellele viis igaüks ikke midagi, kuda kellegi jõukus ja heldus lubas, kas mõne panni, paja, potta, riideid ja muud nisukesi asju. Hiljem ehitati talle talgute korras viel maja ka“ (Simuna, 1947). Tuleõnnetuste ohvrite ühist aitamist soosisid ja koordineerisid mõnevõrra ka mõisad. Viletsast saagist tingitud näljaohtu aitas ennetada magasiaitade abisüsteem, mis toimis valdavalt 18.–19. sajandil ja andis talupoegadele võimaluse vajaduse korral vilja laenata. Teatavaid vabatahtlikutöö elemente leidub isegi külaravijate ja rahvatarkade tegevuses. Kuna nende tööl ei olnud kindlaksmääratud tasu, vaid abistatav sai lähtuda oma võimalustest, siis ei jäänud abita ka viletsal järjel külaelanikud.

[mihus.mitteformaalne.ee]