Viimane kord, kui mul marti käidi, oli hea mitu aastat tagasi. Ja see oli väga meeldejääv. Mardijooksu tehakse ju õhtul enne pärispäeva ja mul käiski siis mitu satsi mardikesi koridoris mõistatusi küsimas, laulu jorutamas, seda, teist ja kolmandat soovimas. Vastu andsin kompvekke ja puuvilju, viimaste martide saagiks jäid küpsised ja näts. Samal õhtul käisid mul ka paar tuttavat kohvitamas, nii ma siis sellel oma õige päeva õhtul ei oodanud kedagi.
Aeg oli juba üsna hiline, kui kuulsin koputust, sihukest arglikku. Avasin ja nägin koridoris seismas vaevu meetripikkust mehikest, kel olid paberist prillid ees ja guavärvised triibud põskedel. "Tahan nätsu," ütles ta mulle. Küsisin, kas ta on mardisant. Pikuke noogutas. Siis küsisin, kas ta midagi oskab ka. "Ma laulan sulle," ütles pikuke. Tõmbas selja sirgu ja laulis mulle Eesti hümni. Kolmas salm läks natuke sassi, aga pikk laul ju ka. Otsisin kapist okolaadi, lisaks paar õuna, nätsu kahjuks polnud. Pikuke jäi rahule, ütles: "Spasibo!" ja vudis minema.
Sellist sünni- ja mardipäeva pole mul kunagi olnud ega tule ka enam. Mäkerdatud näoga pisike poisike laulis mulle kõleda koridori kahkjas valguses Eesti hümni! Natukese aktsendiga, aga see oli ilusaks lipsuks mu kingipakil. Kadrid käisid tol aastal ka, valgetes riietes ja karravanikud kaelas. Toonasest sügisest saati käivad roojakuu lõpus vaid "elavad surnud" ja kooljakuus ei kedagi.
[
pohjarannik.postimees.ee]