Berlin < Käina 1911: Üles, Üles, hellad vennad!
„Kas näe, tulevad aga jälle va prügi korjama!“ kuulen ju mõne maamehe Eesti otsekohesusega nurisevat, „ teine asi, kui mõni politika- või rahvamees vaeva näeb, et oma rahva kulturalist ja majanduslist olukorda paremale järjele upitada: seal kas müts maha!“ –
Jah, nii ta on, tuleme ikka jälle; ei pane me seal ka suurematgi imeks, on ju korjajate töö ränk, ja tulist vaimustust tarvis, et mitte käsa rüppe lasta vajuda. Teame aga, et kui mitte nüüd, siis iialgi.
Kui meie silmad kaugemale ümberringi laseme käia, igalpool musikalaadal näeme, missugune nõudmine algupäraliste iseloomuliste rahvaviiside järele on. Saksa keisergi käskis suure hulga Saksa rahvalaulusid parematest meistritest koguda, välja viilida, polerida, ja meestekoori kogus väljaanda. Nagu imelik algollus radium, nii seisab ka rahvalaulu kurs praegu kõrgemal tippul. „Ärimehed, tarvitage juhtumist, mis ainult ükskord tuleb! Ulatage aga seia ome määrdinud koltenud rublalisi, ka Eesti kunst on spekulatsion, mis 100% dividenda annab. – Ja sina, armas sannamees, mis sa oma palehigis teenitud krossi just kõrtsi pead tassima: kas oli meie esivanematel aega, letti taga aidu-raidu lällutada? Ega nad siis poleks võinud meile niisuguse päranduse luules ja laulus järel jätta, mille peale suuremadki rahvad praegu kadedad on! Meie argipäevased huvid, meie sipelgataolised mured saavad järeltuleva soole, kes meie kalmukünka peal tallama saavad, - täiesti ükskõik olema, kui meil mitte neile midagit paremat, jäädavat edasi anda ei ole. Kaevakem välja seda talendi, Eesti viisi! –
Küll ei ole rahvalulud isienesest veel mitte kunst; küll on aga naad juured, mille peal asudes meie helikunst, see õrn taimeke, see oras ikka õrgemale tõuseb, kaugelt minevikust toovad laulud tervitusi, kunst kannab neid tulevikusse. Meie rahva esimesed vaimuavaldused ulatavad senna valda, kus diamantahelatega kaljuseina külges meie algalgus kinnineetud rippub. Praegu vaikivad meil rahvaviisid: nagu kirikukella viimse helina sumin läbi õhu veel väriseb vaiksel pühapäeva homikul, kus udu mööda aasasid heljub, nii ootame nagu midagit. Paneme naad uueste kõlama, ja läbi udu tungib võimuga Päike! – R. Tobias
Rudolf Tobiase (29.05.1873-29.10.1918) üleskutse viisikogumisele, mida korraldas Oskar Kallas Eesti Üliõpilaste Seltsi egiidi all aastail 1904-1916. EFAM EÜS, M 2: 3, 61/4. Üleskutse ilmus viisikogumise seitsmendas aruandes. Nimekaardile kirjutatud kaaskirjas vabandab ja selgitab Tobias „hiljaksjäämist“.