[keeljakirjandus.ee]

Kelchil oli vaja selgelt välja tuua, kes või mis on Jörru, kuna ta soovis ümber lükata varem esitatud väite, nagu tähendaks Jörru Jeruusalemma (vt Kelch 1695: 14). „Jörru”-laulu algusvärsi oli juba 1588. aastal kirja pannud saksa rännumees Joannes Löwenklau, ainult et tema jaoks kõlas see kui hädaldamine või karjumine sõnadega Ieru Ieru Masco Lon, mis tähendavat siinse rahva igatsust oma kunagise kodumaa, Jeruusalemma ja Damaskuse järele (vt Leunclavius 1588: 230).

XVII sajandi alguses oli „Jörru”-laulu arvatavasti kuulnud ka Dionysius Fabricius, katoliku vaimulik Viljandis. Tema väitis oma käsikirjalises „Liivimaa ajaloo lühi­ülevaates” (trükiti XVIII sajandi lõpus), et kui talupoeg läheb metsa, siis meeldib talle laulmise asemel ulguda: „Jeru Jeru masculu Jehu Jehu Jehu” (Fabricius 1795: 10).

XVII sajandil on „Jörrut” maininud teisedki autorid (vt Rauch 1939), kuid laulu tõlgendamiseks vajalikku infot need teated ei lisa. Uuemaid teisendeid terviklikust „Jörru”-laulust ei ole, leidub vaid fragmente (vt Tedre 1961: 526–527). Laul võis kaduda koos oma esitajatega: näiteks on teada, et varsti peale Kelchi kroonika ilmumist hävis peaaegu kogu Järva-Jaani rahvastik nälja ja katku tõttu (Kubjas 1971: 136). Algas ka Põhjasõda. Kelchist hilisemad „Jörru” tõlgendajad seda laulu algsel kujul ilmselt enam kuulnud ei olnud. Sellegipoolest jõudis „Jörru” hiljem mitmesse välismaisesse allikasse.

Keel ja Kirjandus

Külli Prillop esitab uusi hüpoteese esimese trükis ilmunud eestikeelse rahvalaulu salapäraste sõnade tähenduse kohta:

[keeljakirjandus.ee]

See on põnev lugu jah, kunagi Veljo Tormisel oli, muidugi oma kindel, järeldus ning keele ja luuleinimeste soovtõlked.. aga see on üks tore konks mis toob rahvalaulude säilimiseküsimuse ilusti kontrastselt üles, värvib punasekski.

Olen otsinud Kelchi kroonikat mis mingi aeg tagasi kahes osas tõlgituna ilmus, ent tundub lootusetu üritus.. kas tõesti on ajalugu nii polulaarne et saadaval on ainult hulluhindne originaal..

_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _

tuleb vist mingi kuntsi abil ilmutust paluda, kuhu konteinerisse järgmine aktiivne raamatukoguuuendaja "räparaamatute" riiulid tühjendab

[www.lotman.ee]

"jeeru(m)" on ka sakslastelt laenatud refräänsõna:

[www.eki.ee]
jeerum (imestust, hädaldust, kahetsust, kohkumist väljendav hüüdsõna)
← saksa jerum (üliõpilaslaulu refräänis esinev sõna)

[www.eki.ee]
jeerum ‹interj›
väljendab imestust, hädaldust, kahetsust, kohkumist. *Oi sa jeerum! See on ju vana Pliuhkam ise! O. Luts. *Jälle vihm! Jeerum, see võtab ju kõik lokid välja! B. Alver. *Öösel, kui ta tagasi tuli, oh sa jeerum, no siis ma alles sain! A. Jakobson.

[www.duden.de]
Bedeutung ⓘ
Ausruf des Erschreckens, der Klage o. Ä.
Herkunft ⓘ
entstellt aus lateinisch Jesu domine, jemine

nagu ka "Hõissa!"


[www.eki.ee]
hõissa (juubeldavat rõõmu väljendav hüüdsõna)
◊ hõiskama
← saksa heisa, heissa 'hõissa'
On ka arvatud, et häälikuliselt ajendatud tüvi või et rootsi laen, ← rootsi hejsan 'hei, tere, tervist'. Tegusõna hõiskama on tuletatud ka-liitega. Eesti keelest on laenatud eestirootsi häisk, häiskat 'hõiskama'.

[www.duden.de]
hei|ßa, hei|sa
Bedeutung ⓘ
Ausruf der Freude oder der Ermunterung

BEISPIEL
heißa, jetzt gehts los!

Herkunft ⓘ
aus hei und sa! = Lockruf für einen Jagdhund < mittelhochdeutsch za < (alt)französisch çà! = hierher!