Paar palvet ärksamaile vendadele ja õdedele

Tänavune aasta on ka regilaulu poolest olnud õige rikkalik. Kõiki, kes meid nõnda rõõmustanud, tänan siin avalikult ja südamlikult.Tänuväärset tööd on mitmel pool tehtud, aga veel ärksamat ja hoolsamat tööd tuleb teha, et meie esivanemate elupilt täielikult ja nägusalt igamehe silmade ette võiks tõusta ja ajaloo tundmiseks kindlaks mälestuseks seisma jääda. Sellepärast palun ka mina uuesti armsaid vendi ja õdesid, igasuguse vanavara õppimises mitte lõdvaks jääda, vaid elavasti tööd teha.
Minu

Esimene palve

käib laulu keele kohta. Kui me oma esivamenate aastatuhandete vanust pärimust tahame olevastele ja tulevastele põlvedele vääriliselt edasi jagada, siis oleks iseäranis hea, kui meie pärimuse kandjate ja jagajatena ikka enam tähelepanu pühendaksime sellele, kuidas me neid päritud laule edasi laulame. Õnneks on meil 100 a pärast austatud dr Hurda üleskutset, rahva kulu ja kirjadega õpetatud juba suur hulk inimesi, kes meile oma teadmisi ei keela.

Juhatuseks annan ka mina siin mõne tähelepaneku.

1. Iseäranis hea oleks, kui laulja ise hästi aru saab, mida ta laulab. Siis saab ka kuulaja tema panust väärikalt edasi kanda. Ehk et kui juhtume kuulma mõnd vastupandamatut setukeste laulu, siis ei peaks mitte esimene asi olema seda Youtube järgi pähe õppida ja kuulutada välja õpituba, vaid kõigepealt otsida mõni tore setukeste parv, kes oma laule heal meelel on nõus uute sõpradega jagama.

Väikese vahemärkuse korras:
Mitte iga laul, millest esimese korraga päris kõigest aru ei saa, ei pruugi olla setukeste laul, aga kindlasti saab tänapäeval nõu ja abi ka teiste rahvalaulude õppimisel.

2. Kui tuleb tahtmine ka ise teha mõni uus ja vägev laul, siis ei peaks samuti mitte kõige esimene asi olema teha see oma elu parim laul õhinaga kohe vanade eestlaste keeles. Esimene laul tuleks ikka teha selles keeles, mida kõige paremini oskad. Ka vanade eestlaste keele kohta saab nõu ja abi ülalnimetatud õpetajatelt.

3. Palju parem mõte on panna oma esimesed laulud kokku värssidest, mida vanad eestlased ise on meile pärida jätnud ja rahva rahade eest ongi kogu see varandus antud meile kõigile kättesaadavaks. Selle varaaida leiab igamees siit: [www.folklore.ee]

4. On üks pisuke ebameeldiv tõsiasi, millest ei taheta palju rääkida. Nimelt uue regilaulu loomiseks ei piisa kahjuks koolis õpetatud teadmisest, et regivärss on üks lihtne 8-silbiline neljalgne nagu iga teine kodulojus.
Kahjuks kuulub ka regivärss vanade väärikate luuletehnikate hulka nagu Homerose heksameeter, Shakespeare sonett, Rudaki rubaii ning Sturlusoni fornyršislag. Ning enne oma isikliku regiluulekava avaldamist oleks väga sobilik päris mitmed aastad kulutada kogemuste ja tunnetuse omandamiseks vanemate meistrite laulude laulmisele.

Väikese vahemärkuse korras:
Hea uudis on aga see, et otse loomulikult võib teha ka 8, 9, 10 ja ükskõik mitme silbilisi omi laule ükskõik mis keeles, kui jätkub sündsust välja öelda, et see ongi enda tehtud omaloominguline laul.


Sellega praegu ka lõpetan! Aga minu suu ja sulg on nagistamiseks alati valmis.

K.T.

Kirjutan kahe käega alla ning tõden, et regilaulu poeetika võtete laitmatuks omandamiseks praktikas ei pruugi piisata ühest eluajast, ühest heast andest ning ühest heast pealehakkamisest (kui ei jagu tervet eluaega, head annet või paljupealehakkamist, tasuks vist teha midagi lihtsamat), seetõttu tuleks olla veel ettevaatlikum ning aupaklikum selle kultuuri või tema väljendusvormide ees, mille me õigupoolest pärinud oleme. Ükskõik siis, kas tunneme end pärijana või mitte.

Praegune aeg soosib kõike arusaamatut tõlgendama müstikana. See on lihtsam kui kogu süsteemi hakata endale selgeks tegema, harjutama ja elulõpuni õppima - puudutab see siis mõnd pisikest spetsiifilist valdkonda või midagi suuremat - jooga, tantra, kõrilaul, rahvameditsiin, regilaul jne jne.. mida esoteerilisem lähenemine, seda lihtsam

arenguskaala:
punkt 1. youtube
punkt 2. valgustus
punkt 3. wikipedia
punkt 4. guru
punkt 5. õpitubade korraldamine

Ma ei saa kindlasti rahul olla sellega kui arhaismidega vürtsitet korduslaulu üldsuses regilauluks peetakse. Samuti vangutan pead kui muinaskostüümides ansamblid slaavi või germaani moodsaid laulutõlkeid laulavad ning siis sarnased muinasinimesed kuulajaskonnast kiidavad kauneid "regilaule" mis lavalt kostsid: "küll on muinaseesti ikka ilus".

Kas süüdi on esitaja? Kahtlen. Kas süüdi on vähene haritus? Haridust ei saa peale sundida. Kas on küsimus moes/arvamusliidrites? Või mis tingib selle jura ja poolmütoloogilisi arvamisi? Ajajärk, mentaliteet, uuseestlus?
Arvan, et see ei ole kinni rahvas - mujal toimub vanapärase kultuuri mütologiseerimine samamoodi kui meil - samamoodi mõeldakse välja esoteeriline taust ning luuletatakse midagi kummastavat juurde sõnades. See nakatab kõike ja kõiki - ning kui tellija on piisava veenmisjõuga või on ühiskondlik surve piisav, on ka kõige erudeeritumatel ühel heal hetkel "šamaanitrumm" kaenlas, ehkki šamaani ei paista kusagil.

Aga seda enam on hea meel nende teravate mõtlejate üle, kes maailma aeg-ajalt maapeale üritavad tuua.



_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _

Teine palve

käib värsimõõdu kohta. On tõesti tore, et paljud tublid inimesed ongi juba avaldatud esivanemate varanduse üles leinud, kes siis "Vanast Kandlest" kes mõnest teisest avaldatud loendamatutest kogumikest, aga oleks veelgi parem, kui meie selle pärimuse kandjate ja jagajatena ikka enam tähelepanu pühendaksime sellele, kuidas neid päritud laule omal ajal tegelikult võidi laulda. Omajagu abi saab nimetatud kogumikele lisatud selgitustest, aga palju kindlam oleks esialgu õppida salvestuste järgi, mida on samuti avaldatud üsna suurel hulgal ja jagatud isegi võrguavarustega: [www.folklore.ee].

Kogu värsimõõdu keerukust ja kohalikke eripärasid ei jaksa siin selgitada, aga juhatuseks jagan ka mina mõne tähelepaneku.

1. Iseäranis hea oleks, kui laulja õpiks laule piirkondade kaupa. Ühe raksuga Kuusalu, Setu, Kihnu, Karksi ja Mustjala laule läbisegi lauldes on väga raske tabada nende nii erinevate piirkondade pärimuse tegelikku olemust. Sageli korrutatav "tõde", et muusika on universaalne rahvusvaheline keel, ei pea tegelikult paika. Igas piirkonnas on olnud ka oma muusikaline keel ja neid pole palju lihtsam mõista kui räägitud keeli.

Väikese vahemärkuse korras:
See muusika, mis meid saadab suurema osa päevast: taksos, jõusaalis, kaubanduskeskustes jne põhineb kõik generaalbassiga Euroopa barokkajastule järgnenud klassitsistlikule akordide funktsionaalharmooniale olgu siis tegu näiliselt nii erinevate žanritega kui jats, popp või "klassika". Teiste rahvaste ja ka Euroopa varasem muusika toetub teistsugustele põhimõtetele. Tahan öelda, et tänapäeva eestlasele on regilaul sama võõras kui hiina ja araabia keel.

2. Igaühel tuleb kunagi tahtmine laulda ka neid kogumikes avaldatud põnevaid laule, millest pole salvestust ega ka nooti. Muidugi oleks kõige õigem küsida nõu mõnelt väljaõppinud asjatundjalt, aga kui neid pole võtta, siis tuleb õppida ise värsiehitust lahkama.

3. On üks pisuke ebameeldiv tõsiasi, millest palju ei räägita. Nimelt koolis õpetatud teadmine, et regivärss on üks lihtne 8-silbiline neljalgne pole samuti täielik tõde.
Kahjuks ei ole mitte kõikide avaldatud värsside ülesehitus: "aidu raidu tuira ruira".
Silpe võib olla värsis oluliselt vähem või rohkem:
"sae sai peetüss"
või
"ära tulin mina härrade käesta".
Nüüd tuleks salvestustelt otsida, kuidas selliseid värsse on selles piirkonnas lauldud.

Väikese vahemärkuse korras:
Üldine reegel on, et regivärss on tõesti neljajalgne, kuigi silpide arv ei pruugi olla 8.
Ehk:
"1sae 2sai 3pee-4tüss"
või
"1ära tulin mina 2 härra3de kä4esta".
Ja vähemalt värsi lõpp tuleks nii korrapäraselt laulda, et koor oskaks õigesti järgi laulda.

Ehk siis lihtsustatult on Põhja-Eesti värsirütm selline:
"1ükskõikkuipikkjura+2naana+3naana+4na(a)na"

Kõige rohkem segadust tekitavadki kolmesilbiliste sõnadega värsid, mida tänapäeva eesti luulega harjunud inimesed tahavad vägisi värsimõõdust välja rebida ja rõhurühmadega laulda: "1ära 2härrade 3käesta (4jääb puudu)".
Tegelikult Lääne-Saaremaal ongi olnud selline komme, kuid mujalt pärit laule peaks laulma ikkagi välterühmade kaupa:
"1ära 2härra3de kä4esta".

Kolmesilbiliste sõnade puhul peaks HOOLEGA tähele panema, et pikk silp ei satuks lühikese silbi kohale. Kui see ei ole üleskirjutaja viga, siis tuleks uurida, kuidas sellist erijuhtumit on nii lauldud, et sõnavahed selgelt välja kostaksid.
Näiteks:
"1põle2ma pa3ni Poo4lamaa" on karjuvalt ebaharilik värss, sellepärast et pikk silp "Poo" satub lühikese silbi kohale.
Ehk lihtsustatult:
"1nana+2nana+3nanAA+4nanAA"
Soovitaksin sellistel juhtudel sõnad ümber järjestada:
"1pani 2Poola 3maa põ4lema"
Ehk lihtsustatult:
"1nana+2nAAna+3nAAna+4nana"


Sellega praegu ka lõpetan! Aga minu suu ja sulg on nagistamiseks alati valmis.

K.T.

Mulle endale on jäänud mulje, et need eriti imeliku värsimõõduga värsid seostuvad rohkem kiigerütmidega.
N:
"jo kuulin pühäd tulema" (Jõhvi H.Tampere IV "Mõõk merest")

Ehk et kui on tõesti kirjas
"kullata keelt en kuluta"
siis timpa-tampa rütmiga laulmise puhul kuulevad teised hoopis
"kulla taagelt engu luuta"

Nii et oleks mõttekam valida mõni teine rütm või tõsta sõnad ümber normaalsesse järjekorda
"keelt en kullata kuluta"

Kolmas palve

käib viisi kohta. On tõesti tore, et paljud tublid inimesed on aru saanud, et eeslaulja vajab iga värsi järel aega hingamiseks ja sõnaseadmiseks, ning hakkavad kohe julgelt kaasa laulma - sellega talle järellaulu ajal pisukest puhkust võimaldades.

Aga kõva häälega järgi laulda oleks hea ikka ainult juhul, kui oled täiesti kindel, et oled viisist täpselt aru saanud.
Juhatuseks jagan mõne tähelepaneku.

1. Kui rahvas rõõmuga kaasa laulab ja eeslaulja silmad punnis järjest kõvema häälega karjub, siis ta vaid väga harva tahab sellega märku anda, et koor laulab liiga vaikselt ja ka kõik teised peaksid võimalikult kõva häält tegema. On usutavam, et talle meeldiks rohkem, kui te püüaksite hoolsamalt kuulata, kuidas ta ise laulab.

Väikese vahemärkuse korras:
Iga korralik eeslaulja suudab vähemalt kaks värssi ette laulda ilma koori abita. Ning kui te pole päris surmkindlad, et olete temaga just seda laulu piisavalt palju koos laulnud, siis lubage tal nii palju ette laulda, kuni ise viisis kindlad olete. Algul võib muide ka veidi vaiksemalt laulda ja alles hiljem oma hääle kogu jõu ning ilu juurde panna.

2. Kui teile tundub, et ka eeslaulja ise ei tea kuigi hästi, mis viisil tuleb laulda, siis on kaks võimalust: ta on kas tõesti ebakindel või ta hoopis muudab laulu jooksul viisi. Teine võimalus teeb kaasalaulmise palju raskemaks, aga samal ajal laulmise ja laulu kõla palju huvitamaks, sest tekib nn heterofooniline ehk muutlik laulupartiideta mitmehäälsus.

Väikese vahemärkuse korras:
Meie iidsed laulutargad on tegelikult ise rääkinud vanavara kogujatele, et regivärsil polegi viisi, et viisid on hoopis kirikulauludel, või et regivärsil on "pajunoodid", ehk et neid lauldakse ühetoonilise laadiga, mida on nimetatud ka "mõnuks" (ilmselt "hooks või minekuks" vrd soome: "meno").
Pole lõpuni selge, mida ennemuistsed laulikud nende sõnadega mõtlesid, aga salvestustelt võib kuulda (ning ka mõnedelt noodistustelt näha), et nad ei korda kõik tuimalt ühtsama "kaherealist ja 16 noodilist" viisijuppu, nagu tänapäeval üldlevinud kombeks on, vaid erinevad lauljad laulavad pisut erinevalt ja ka sama laulja lauldud viis võib sama laulu jooksul muutuda.

3. Eeslaulja võiks muidugi oma viisimuutmise oskusi seni tagasi hoida, kuni järellauljad suudavad rahuldavalt järgi laulda. Kahjuks võib see olla mõnikord natuke raskendatud.

On üks pisuke ebameeldiv tõsiasi, millest palju ei räägita. Nimelt koolis õpetatud teadmine, et regivärss on üks lihtne 8-silbiline neljalgne polegi kogutõde.
Ja mitte kõikide regivärsside ülesehitus ei ole: "timpa tampa tuiraruira".
Silpe võib olla värsis oluliselt vähem või rohkem:
"sae sai peetüss"
või
"ära tulin mina härrade käesta".
Veel rohkem on nõndanimetatud "murtud värsse", mille sõnades on ka paaritu arv silpe.
Tavalisemad murtud rütmid on:
2+3+3 "minge Kohila külaje"
3+3+2 "Kohila külaje tulla"
3+2+3 "minia elu elama"

Väikese vahemärkuse korras:
Kolmesilbilisi sõnu peaks nii laulma, et sõnavahed selgelt välja kostaksid.
Regiviiside puhul aitab sellele kaasa teatav viisinihe, mida peab aga õppimiseks ise salvestustelt kuulama.

Segaduste vältimiseks võiks võõra seltskonnaga laulmisel alustada "põhiviisiga" päris mitut paarissilpidega värssi ette lauldes mitte ehmatada esimese löögiga rahvast oimetuks murtud värsside maagilise mõjuga.


Sellega praegu ka lõpetan! Aga minu suu ja sulg on nagistamiseks alati valmis.

K.T.

kes tunneb ennast regilaulmises väga kindlalt, siis võib julgelt tõlgendada H Tampere antoloogia noote, mis on avaldatud siin
[www.folklore.ee]

mina ise pärast noodistatud salvestuste kuulamist enam väga julge ei ole ja annan endale aru, et mitteeuroopaliku muusika noodist laulmine on juba väga lähedal omaloomingule. lisaks tõsisematele vigadele tekitatakse seal antoloogias segadust ka taktijoontega mängides.

võimaluse korral kuulake ikka nimetatud salvestust kah, muidu juhtub nii nagu mõne tuntud ansambliga

Helisalvestisi saab kuulata ka otse arhiivist [kivike.kirmus.ee]