Autor
Sõnum
Lauri Õunapuu

Avatar








Sõnumeid:1966
:: Tsiteeri ::
Teema: Rahvalauluõpetajate ümarlauast
[www.sirp.ee]

_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
16.02.13, 19:04
Timo Kalmu









Sõnumeid:616
:: Tsiteeri ::
Teema: Re: Rahvalauluõpetajate ümarlauast
Kahju, et ma sinna ei jõudnud. Oli vast päris huvitav jutuajamine.
“Roose osutas sellele, et ... kuigi koolihariduse eesmärkide seas on rahvusliku kultuuripärandi jätkamine ja tundmine, näitab muusikaõpetuse täpsem sisu, et rahvusliku muusikatraditsiooni kesksed väärtused on koorilaul ja laulupidu.
Siin-seal on nimetatud ka rahvalaulude ja -tantsude õpetust, näiteks peaks juba I kooliastme laps oskama luua regilaule, aga kõrgharidus ei anna õpetajale vastavat ettevalmistust.”
- Rahvas ja rahvus ongi täiesti ise asjad. Nagu noored eestlased üritasid kõigest väest saada eurooplasteks (olles alles üsna lühikest aega eestlased) arendasid matsikeele kultuurkeeleks ja heliloojad kirjutasid rahvaviiside põhjal pseudomütoloogilisi oopereid ja ballette – nõndasamuti toimisid kõik Ida-Euroopa lagunevate (Vene, Preisi, Austria, Osmani) impeeriumite väikerahvad – isegi türklased, kes tekitasid alles 1920-ndatel aastatel endale türgi keele ja rahvuse vastandusid osmanitele võib olla ehk veelgi teravamalt kui eestlased sakslastele : osmani keel, muusika, usuühingud jms keelustati karmilt ja peaaegu unustati pooleks sajandiks.

- Rahvuslikkust oli kõigile vaja oma riigi loomise õigustamiseks ja euroopalikkust oli vaja oma riigile tunnustuse saamiseks maailma vägevamatelt (euroopalikelt) riikidelt. Rahvus on täiesti poliitiline toode. Koorilaul ja laulupidu on eesti rahvuskultuuri vältimatult sisse kirjutatud ja harimatu rahva pärand saabki olla ainult tooraineks millegi kultuursema loomisel.
“Veljo Tormis on teinud regilauluseaded, mis paljude arvates on veel paremad kui regilaul ise ... “
- Minu teada ta ise muidugi ei arva nõnda.
“Kerkinud küsimus, kuidas õpetada regilaule, osutab juba iseenesest ebaloomulikule olukorrale traditsiooni suhtes, kus regilaule anti edasi vahetu kogemuse teel. Regilaulude „muusikaline keel” kuulus pärimuskultuuri, regivärssides öeldakse, et laule pole õpitud koolis, vaid elust enesest: pulmades, tööl, lindudelt ... Suulise laulukultuuriga vähem tuttavale inimesele tuleb kasuks mõtlemine regilaulust kui erilisel kombel väljendatud sõnumist, mis antakse edasi rütmilisel ja meloodilisel häälel, kusjuures kordamööda saavad sõna eestütleja ning iga lausungit kordav ja võimendav koor.
Elav traditsioon on veel säilinud Eesti äärealadel ning seda esindasid arutelul Setomaa laulupärimuse tundjad ja õpetajad Andreas Kalkun ja Õie Sarv. Nemad ei õpeta tavaliselt regilaulu kui erilist stiili, vaid lihtsalt laule, mida nad oskavad. Muidugi oleks kaunis näha ka muudel Eesti aladel elavat pärimuskultuuri, n-ö taasloodud pärimuskultuuri reservaate. Suures osas Eestist on see võimalus ilmselt juba kadunud, sest ei õnnestu enam taastada jätkusuutlikult muistset külaelu nii, et see osutuks majanduslikult tulusaks. Niisuguste paralleelide tõttu nimetas Jaak Johanson, et regilaul kipub sageli olema vabaõhumuuseumi või turismitalu laadis näidisettevõte.”
- Vabaõhumuuseumi laadis ettevõtmine on elujõuline, aga muistse külaelu reservaadid püsiksid ainult maksumaksja rahalise toetuse najal ega elaks üle järgmist majanduskriisi. Pärimusahel saab jätkuda ainult tavaliste inimeste tavalises elukeskkonnas. Pole ka mõtet vastandada “oma” regilaulu hilisemale “laenatud” pärandile. Regilauluski on väga palju laenatut. Ja miks peaks regivärss piirduma ainult külaeluga. Teeks pulli ja laulaks vahelduseks hoopis linnaelust.
“Kirjakultuuri kuuluvad, regilaulutraditsiooni sekundaarse traditsioonina õppinud inimesed püüavad tavaliselt õpetada regilaulu kui stiili, s.t mõnevõrra vormivõtteid, eri piirkondade laule ja improviseerimist. Sageli õpetatakse regilaule lastele, sest need on suhteliselt lihtsa helikeelega ja peaksid andma kõigile võimaluse laulda, samuti heal juhul end ka loomise kaudu väljendada. See on põhjus, miks tänapäeval on regilaulu Kodály ideedest lähtuvalt nimetatud ka muusikaliseks emakeeleks. Eesti keeles on sellel väljendil küll tugevalt idealistlik varjund, sest kuigi regilaulu viis annaks oma tugevas seotuses keelega ja väljendusvahendite nappuses enam-vähem välja muusikalise emakeele mõõdu, siis regilaulude tekst on kaugel tänapäeva inimeste emakeelest – see on pigem kaugete esivanemate emakeel.”
- Ka “regi”viisid on väga kaugel tänapäeva eestlase mazoor-minoorsest 4/4 & ¾ taktimõõdus muusikalisest emakeelest ega ole sugugi lihtsad õpetada.
“Tänapäeval jääb elava regilaulupärimuse taasloomine siiski utoopiaks, pigem tuleks leida realistlik kompromiss kirjaliku kultuuriga. Regilauluõpetuses on kõige keerukam tekitada suulise kultuuri juurde kuuluvat taasloomise oskust, kuid palju kergem pole ka õiges stiilis regilaulude esitamine ja „laulukeele” reeglipära teoreetiline tundmine.
Lauri Õunapuu tõi markantseid näiteid selle kohta, kuidas regilaulu nime all luuakse ja esitatakse mitmesugust lauluvara: siia paigutatakse nii sündmuste puhuks tehtud laulutekste kui isegi Urmas Sisaski kaugeltki mitte regivärsiline suurteos koolidele. Ühest küljest näitab see regilaulu kui märgi olulisust tänapäeva kultuuris, aga ühtlasi seda, et regilaulu all mõeldakse enam-vähem igasugust omaloodud laulu, mida saab esitada eeslaulja ja kooriga. Õunapuu leiab, et poeetiliselt kaunima tulemuse nimel peaks inimesi õpetama regivärsi seaduspärasusi paremini tundma. Janika Oras ja mõned teised arvasid aga, et inimeste loomisvajadust poleks tingimata vaja piirata regivärsimõõdu reeglitega, küll aga oleks mõistlik austusest oma rahvalaulukultuuri vastu ja mõistelise segaduse vältimiseks teada ja valida, mida nimetada regilauluks ja mida mitte.
Vana regivärsilise laulu keel erineb tänapäevasest, selle uuendamine pole aga lihtne seetõttu, et regilaulu keskne tunnus – värsimõõt on kooskõlas just vana keelega, eelkõige pikemate sõnavormidega. Kui kasutada regilauludes tänapäeva ühiskeelt, jätab see vähem võimalusi luua vormilt korrektseid värsse. Kui aga keelt ja värsimõõtu uuendada, regivärsi vormitunnustest väga kõrvale kalduda, siis ei ole tulemuseks enam regilaul, vaid lihtsalt mingi laul. Samalaadsed erinevused tänapäeva „muusikalisest keelest” tulevad esile laulmisel, puudutades hääletämbrit, vokaalide pikendamist jt tunnuseid, mida tavaliselt ei teadvustatagi.
Nüüd on valida, kas leppida sellega, et väljendusvahendite valik on väiksem kui vanas keeles ja tulemus seega paremini ette teada ja vähem poeetiline, või muuta tänapäeva regivärsiehitusele esitatavaid nõudeid. Või tuleks hoopis leiutada mingi pooleldi arhailine „regivärsikeel”? Lõpuks, haritlased ja regilauluarmastajad võiksid jätta rahvalaulude loomise ja nimetamise rahva hooleks, tegemata välja sellest, missuguseid laule regilaulu nimetuse alla tuuakse.
- See pooleldi arhailine „regivärsikeel” on juba leiutatud. Juba baltisaksad teadsid, et talupojad ei räägi sama keelt mida nad laulavad. J Peegel oleks huvilistele hea lugemisvara. Ka tänapäeva eestlane ei räägi ju luulekeeles.
“Õie Sarv tõi tähelepanu alla ka teise olulise probleemiringi, nimelt, et eesti etniline kultuur on alati olnud piirkondlik. Iga inimene tundis ainult oma kohalikku laulupärimust, mida iseloomustasid eelkõige keelemurre ja küllalt piiratud hulk viise. Kui nüüd läheneda regilaulule väga traditsiooniliselt, saaks teatud piirkonnas õpetada ainult suhteliselt väikest ühelaadset viisihulka, mis ei pruugi tänapäeva inimest köita. Seetõttu tuleks õpetuses võib-olla tutvustada kas mitut piirkonda või luua mingi laiem, üle-eestiline regilaulutraditsioon.”
- Miks just “üle-EEstiline”? Eesti kui selline on tekkinud ajaloolise juhuse tõttu ega ole regivärsiga kuidagi seotud. Laiemalt alalt pärinev traditsioon müüks muidugi paremini, aga see oleks jõukohane ainult vähestele. Tänapäeva eestlase suus kõlaks kõik see mitmekesisus Kärna ärni anekdootidena. Isegi EMTA tudengeile on öeldud, et kes võru keelt ei oska, ärgu selles keeles laulgu. Tegelikult on näiteks Kihnu regiviisi ja –värsipärand sedavõrd rikkalik, et sinna võib täiesti uppuda ja tänapäeva kihnlased (andku mu sõbrad mulle andeks) tarvitavad sellest ainult väga väikest osa (kehtib ka Muhu, Kuusalu, Tõstamaa, Kolga-Jaani jm kohaliku pärandi kohta).

“Mitmes mõtteavalduses kordus Õie Sarve sõnastatud põhiküsimus – mis on regilauluõpetuse eesmärk tänapäeval? Tavaliselt on muusikaõpetuse eesmärk anda inimesele oskusi tegutsemiseks mingis (muusika)kultuuris. Seetõttu peaks ka regilaulude õpetamise puhul mõtlema, kuhu noor nende oskustega suubub ehk millist osa täidab regilaul meie elus. ... Andreas Kalkun jutustas, kuidas tema ei jõudnud seto leeloni mitte niivõrd spetsiaalselt selle õpetamiseks loodud lasterühmas, vaid hoopis kuulates Leiko koori „ehtsaid” laule. Kui täiskasvanud ise ei räägi (või laula) keeles, mida lastele püütakse õpetada, siis on tulemused kaheldavad: regilauluõpetusel koolis ei ole kõlapinda, kui tegelikus maailmas valitseb populaarmuusika ja lasteaiast peale korraldatakse eelkõige laulupeolaadseid sündmusi. Kui aga on olemas elav, olgugi vähe tuntud ja salapäraga varjutatud laulutraditsioon, siis võib selle avastamise rõõm ja põnevus üles kaaluda kohustusliku õpetuse ponnistused. Selles osas tunnistati ka mõningat tunnetuslikku lõhet regilaulude puhul: kuskil on ülimalt väärtuslik, põnev muinasaegne laulupärimus ning samas ei jõua sellele lähemale koolis, kus regivärsis on kaheksa silpi, alliteratsioon, assonants, parallelism ja kvantitatiivne silbilis-rõhuline neljajalgne trohheus ...
Arutelul osalenud pidasid enesestmõistetavaks, et koos regilauluoskusega kaasneb selle armastus ja väärtustamine, mis nende endi puhul on enamasti alguse saanud kooslaulmise elamuse kaudu tärganud armastusest ja huvist. Seetõttu pidasid mitmed õigemaks jätta regilaul välja kooliprogrammist, kus õpetajate huvid ja lauluvõimed on väga erinevad, ning anda lastele pigem kaunis osalemiskogemus huvialaringides või täienduskoolitusel heade asjatundjate käe all. Samuti aitaks tänapäevases suursündmustele orienteeritud maailmas regilaulu vastu huvi äratada mingi keskse sündmuse, näiteks regilaulude loomise võistluse algatamine Seto kuningriigi leeloimprovisatsioonide võistluse eeskujul.
Probleeme tekitab ka regilauluõpetuse täpsem sisu ja metoodika, mille on ise leiutanud enamik õpetajaid, eriti muidugi muusika- ja teatriakadeemias regilaulu õpetav Janika Oras. Esmaseks eeskujuks on siin Eesti Rahvaluule Arhiivi helisalvestuste kuulamine. Kui luua mingiski osas, näiteks väiksemate lauluringide subkultuurina elav suuline regilaulupärimus ja õpetada sealjuures ka regilaulu taasloomist, siis milline võiks olla see tänapäevane regilaul? Regilauludes on keskne roll keelel, aga ka kogu väljendusvahendite kompleksil, „muusikalisel keelel” laiemalt.
Arutelu praktiline väljund oli otsus luua Eesti Rahvalauluõpetajate Liit, mis koordineeriks vastavat õpetust: tegeleks eesmärkide, metoodika ja terminoloogia küsimustega, vajadusel ka ühiste ettepanekute ja pöördumiste koostamisega. Oluline tulemus oli kindlasti ülevaade regilaulude õpetamisega seotud probleemide ringist, mis haakub otsapidi nii regilaulude määratlemise, uurimise, koolihariduse kui ka eesti rahvakultuuri kestmise ja väärtustamisega.”
- Tore.
09.04.13, 16:46
Lauri Õunapuu

Avatar








Sõnumeid:1966
:: Tsiteeri ::
Teema: Re: Rahvalauluõpetajate ümarlauast
Sellistel kogunemistel tuleb alati arvestada seda, et iga inimene räägib peaaegu et täiesti erinevast asjast, kuigi mõisted on samad. Seetõttu on ka üsna raske üldistada, mida siis lõppudelõpuks välja mõeldi ning kuhu jõuti.
Ent kuskilt võib ju alustada ning hea on tutvuda arvamuste paljususega, seda enam, et täit tõde ei olegi - ei selles, kas õpetada ega ka selles, mida õpetada.
Sest meil ikkagi ju on riik ja on riiklikud õppekavad. Kui töömahukas oleks igale piirkonnale töötada välja eraldi suund folklooris. Kes oleks need eksperdid kes materjali välja töötaks? Kuivõrd suur oleks too piirkond, millele keskendutaks? Kihelkond, vald, küla, linn, robustne murdepiirkond?
See teema mida käsitleti, selle kõige ülespuhumiseks, ausse tõstmiseks ja eneseteadvuse täispumpamiseks peaks olema peaaegu et mõõtmatu hulk üliaktiivseid entusiaste.. paraku ei ole neid kuskilt võtta.

Loodame, et too liit siiski hakkab looma ning kui keegi kuskil vajab nõu, on vähemalt, kellelt abi paluda.
Sest õpetatakse ju niikuinii, olenemata sellest, kas õpetusel on sisu hulgana või peaaegu et puuduv.

_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
16.04.13, 16:12
Timo Kalmu









Sõnumeid:616
:: Tsiteeri ::
Teema: Re: Rahvalauluõpetajate ümarlauast
tore.
ega ma ei arvandki.
ja pole vajagi seda karja entusiaste.

muide türklased valdavad omi ürgseid jubedusi siiamaani ja mönuga - hoolimata saja aastasest europaniseerimisest, uustürkluse propagandast ja osmanluse keelamisest, aga see on nende oma asi.

[www.youtube.com]

[www.youtube.com]
19.04.13, 15:11

Vabandust, kuid ainult registeeritud kasutajad saavad postitada teateid sellesse foorumi.