:: Tsiteeri ::
Teema: Lembitu biograafia
[www.sirp.ee]
Mart Helme, Lembitu: eestlaste kroonimata kuningas. Kunst, 2010. 199 lk.
Viimasel ajal on Eestis väga populaarne biograafiate ja elulugude lugemine. Nüüd on meil lõpuks ilmunud raamat ka kõige kuulsamast muinaseestlasest Lembitust. Katse kirjutada Lembitu biograafia on igal juhul tervitatav, kuid ka äärmiselt problemaatiline. Seda peamiselt seetõttu, et informatsioon, mida me tema kohta omame, on väga kasin. Ometigi pole Mart Helme lasknud end sellest heidutada ning on lünkade täitmiseks mananud lugeja silmade ette pildi tolleaegsete eestlaste ühiskonnast ja tollasest rahvusvahelisest poliitilisest situatsioonist, eesmärgiga luua kontekst Lembitu isiku ja tema tegevuse selgitamiseks. Lisaks otsib autor vastust ka küsimusele, miks eestlased kristianiseerimissõdades alla jäid.
Positiivse külje pealt peab esile tooma selle, et muinaseestlaste eluolu kirjeldamine on tol võrdlemisi hästi õnnestunud. Kiiduväärne on nii ühiskonna elitaarse ülesehituse kui ka eliidi sõjale orienteeritud elustiili rõhutamine. Märkimisväärne on ka, et suhetes sakslastega tuuakse selgelt esile eestlaste sisemine dünaamika nn sõja- ja rahupartei vahel. Mainimata ei saa jätta ka väga elavat ja selguse mõttes skeemiga varustatud Madisepäeva lahingu kirjeldust.
Kahjuks ei vasta aga raamat minu arvates ikkagi Mart Helme püstitatud eesmärgile. Sellise ülesande täitmine eeldab väga head orienteerumist Läänemere idakalda ajalugu puudutavas kirjanduses, ometigi ei ole selle raamatu koostamisel kasutatud isegi mitte ühtegi varasemat Lembitu eluloole keskendatud teksti. Raamatus on pealegi ka mitmeid tõsiseid faktivigu, palju küsitava väärtusega väiteid ja vananenud infol põhinevaid seisukohti. Siinkohal toon välja olulisemad neist.
Kõigepealt peaks vaatama katoliku kiriku ja ristisõja fenomeni, mõlema käsitlus on raamatus võrdlemisi negatiivne. Näiteks peetakse ristisõda risti nimel ette võetud röövretkeks, mis tagas osalejale täieliku patukustutuse. Paavsti ja katoliku kiriku tegevusest seoses misjoni ja ristisõdadega Läänemere piirkonnas räägitakse liiga üldsõnaliselt. Kirik on esiteks ikkagi institutsioon, institutsioonid koosnevad aga isikutest ja isikud tegutsevad institutsioonide sees sageli oma huvidest lähtuvalt. Liivimaa ristisõja puhul ei saa rääkida katoliku kiriku ühtsest soovist ja taotlusest organiseerida Läänemere idakalda paganate kristianiseerimine. Eelkõige tulenesid need taotlused misjonit juhtinud isikute soovidest. Paavst Innocentius III valitsemise ajal (1198–1216; raamatus nimetatakse teda ekslikult Innocentius II ) ilmnes selgelt Rooma paavsti ja Riia piiskopi taotluste erinevus. Innocentius III jaoks oli Liivimaa ristisõda Palestiina ristisõja kõrval teisejärguline ja seetõttu oli Läänemere piirkonnas tegutsenud ristisõdijatel täieliku patukustutuse asemel üksnes remissio peccatorum ehk pattude andeksandmine. Piiskop Albert aga tõlgendas paavsti käske oma tahtmise järgi ja pakkus ikkagi ristisõdijatele täielikku patukustutust.1 Rahul ei saa olla ka arvamusega, et paavst Honorius III käsul seadis tema legaat Modena Wilhelm (viibis Liivimaal aastatel 1225-1226) sisse uue riikliku korralduse, „mille raames kohaliku elu korraldamine, maksu-kohtuasjad kaasa arvatud, jäidki eestlaste vanematele” (lk 173). Honorius III juhiste järgi pidi Modena Wilhelm hoolitsema selle eest, et kohtunikeks ja maksukogujateks ei määrataks ahneid ja hoolimatuid inimesi, kes vastristituid ebaõiglaselt rõhuda võiksid. Ilmselgelt ei peetud nendeks kohtunikeks ja maksukogujateks vastristitud eestlasi, vaid ikkagi maa uusi isandaid.
Rääkides Liivimaal tegutsenud sakslaste poliitilistest ühendustest, peab mainima autori eksliku väidet, et Mõõgavendade ordu oli Saksa ordu autonoomne haru (lk 80). Mõõgavendade ordu puhul oli tegemist täiesti omaette vaimuliku rüütliorduga, mille asutas hilisem eestlaste piiskop Theoderich 1202. aastal Riias. 1236. aastal tapsid leedulased Saule lahingus peaaegu pool ordu rüütelvendadest ja peamiselt seetõttu nõustusid ellujäänud mõõgavennad 1237. aastal oma ordu inkorporeerimisega Saksa ordu koosseisu. Nii tekkis Saksa ordu Liivimaa haru, mis läks oma pika eksistentsi jooksul (1237–1562) üha iseteadlikumaks. Taanlaste ja sakslaste vastuolusid käsitledes väidab autor, et Taani kuningas blokeeris aastatel 1220-1221 oma sõjalaevastikuga Lübecki sadama eesmärgiga takistada ristisõdijate vedamist Riiga (lk 154). Lübecki linn oli tollal Taani võimu all ja kuningal ei olnud seetõttu mingit vajadust mereblokaadi järele. Ta lihtsalt keelas linnakodanikel ristisõdijaid oma laevadele võtta.
Venelaste kujutamise juures peab esmalt mainima autori ekslikku arvamust, et „meie poolt vaadeldaval ajajärgul oli Novgorodis kujunenud traditsiooniks, et vürste kutsuti järjekindlalt Vladimir-Suzdalist” (lk 17). Novgorodi sisepoliitikale oli XIII sajandi esimesel veerandil iseloomulik hoopis Smolenski ja Vladimir-Suzdali dünastiate konkurents Novgorodi vürsti kohale.2
Samuti ei ole käsitluses mainitud seda, et Pihkva vürst Vladimir Mstislavitš oli arvatavasti juba enne 1210. aastat sõlminud piiskop Albertiga poliitilise liidu, mille kinnituseks sõlmiti abielu Alberti venna Theoderichi ja Vladimiri tütre vahel. See liit oli suunatud eestlaste, aga veelgi enam Mõõgavendade ordu vastu. Koostöö tulemuseks oli nii Pihkva sõjaretk Otepääle 1210. aastal kui ka riialaste ja pihkvalaste ühine sõjaretk Läänemaale 1211. aastal. Kui aga pihkvalased 1212. aasta algul oma vürsti ära ajasid, leidis Vladimir varjupaiga Liivimaal. Kohe pärast seda korraldas tema vend, Novgorodi vürst Mstislav Uljas koos kolmanda venna, Toropetsi vürsti Davidiga eestlaste vastu sõjaretke, mis kulmineerus Varbola piiramisega. Mart Helme näeb selles venelaste poliitilist demonstratsiooni, mis pidi sakslastele ja eestlastele näitama, et kogu Eesti ala kuulub Vene huvisfääri (lk 103–105). Arvestades aga eespool mainitud liitu Mstislavi venna Vladimiri ja piiskop Alberti vahel, on võrdlemisi tõenäoline, et see sõjakäik oli korraldatud hoopis koostöös sakslastega.3
Muistsete eestlaste relvastuse osas torkab silma väide, et eestlastel oli kiivri asemel kasutuses „nahast murumüts, mida oli tugevdatud raudnaastude ja -ribadega” (lk 64-65). Kuna tolleks ajaks oli eestlastel juba rohkem kui tuhat aastat nii rauatootmise kui ka sellest esemete valmistamise kogemust, on täiesti ebaloogiline arvata, et ei oleks osatud valmistada niivõrd suure leviku ja praktilise otstarbega eset, nagu seda on rauast kiiver. Sama argument kehtib ka muude raudesemete kohta. Näiteks mõõkade puhul jätab autor mulje, nagu oleks tegemist olnud üksnes importesemetega (lk 66), kuigi tõenäoliselt valmistati mõõku ka kohapeal. Rahul ei saa olla ka arvamusega, et üheks eestlaste relvaks oli puunui (lk 68). Relvastuse uurijate tänapäevase seisukoha järgi kasutasid muinaseestlased puitvarre külge kinnitatud rauast peaga sõjanuiasid. Kuna jutt juba relvastuse peale läks, siis peaks mainima ka, et leheküljel 64 esineb ekslik väide raudrüüde kasutamise kohta XIII sajandi LääneEuroopas. Raudrüü ei olnud tolleks ajaks veel välja kujunenud ja rüütlite turviseks oli ikkagi rõngassärk.
Ühe olulise küsitavusena, millel on mõju ka kogu teosele, tuleb esile Mart Helme arvamus, et igal muistsel kihelkonnal oli vaid üks vanem (lk 33 ja lk 140). Eesti ajalookirjutuses üldiselt aktsepteeritud seisukoha järgi oli kihelkonnas vanemaid kaks või rohkem, nende arv erines kihelkonniti.4 Selguse mõttes peab siia lisama Valter Langi hüpoteesi vakustest (muinasaegses Eestis kasutusel olnud maksustusühik) koosnenud linnusepiirkondadest, mis ei kattunud kihelkondadega. Nimelt oli mõnes kihelkonnas mitu linnusepiirkonda, mõnes vaid üks ja mõnes mitte ühtegi, pealegi ei kuulunud linnusepiirkondadesse ka kõik kihelkonna vakused ja seega pidi olema ka ilma linnuseta vanemaid. Niisiis võis kihelkondade juhtimine olla eelkõige linnusega vanemate käes, kelle kõrval oli sõnaõigust ka ilma linnuseta vanemail.5 Suuremad ja tähtsamad linnused kuulusid sealjuures korraga mitmele vanemale, ühe vanema võimu all olid ikkagi väikesed linnused (näiteks Lembitu linnus Leole).
Eestlaste sõjalise ebaedu ja sakslastele allajäämise põhjustena näeb raamatu autor eelkõige maakondade koostöö puudulikkust ja ka ühtse juhtimise puudumist sõjategevuses. Kõiki neid probleeme võis aga Mart Helme arvates lahendada „liider, isiksus, kes oma autoriteediga suutnud killustatud ning nõrgestatud eesti hõime ühendada” (lk 167). Raamatust tuleb selgelt välja, et autori arvates oli Lembitu hiljemalt enne Madisepäeva lahingut just sellise positsiooni saavutanud (lk 119–134, 167 ja 172). Paigutades selle arvamuse eelmises lõigus toodud muinaseesti poliitilise ülesehituse konteksti, selgub, et sellise võimuga juhi kerkimine ei olnud tolleaegses Eestis kohe kuidagi võimalik. Nimelt oli eespool mainitud poliitilise korra puhul maakonnasisene koostöö võimalik üksnes vanemate konsensuse puhul. Maakondade koostöö organiseerimine oli juba tunduvalt keerulisem ja rajanes samuti konsensuse põhimõttel.
Kusjuures see konsensus ei pea tingimata tähendama kõigi vanemate nõustumist, vaid üksnes nende kokkulepet, kes soovivad mingit ühtset poliitikat ajada. See aga tähendab, et ka ühe maakonna sees võis tekkida mitu leeri, kelle poliitiline käitumine võis erineda. Nagu näiteks Mart Helme oletatud nn sõja- ja rahuparteid. Täiesti võimatuna näib aga, et mitme maakonna vanemad oleksid andnud oma välispoliitika juhtimise ühe linnusepiirkonna vanema, antud juhul Lembitu, kätesse. Niisiis oli Lembitu võimuses küll agiteerida maakondi ühist sõjaretke korraldama, kuid kogunenud sõjaväge juhiti arvatavasti ikkagi retkel osalenud vanemate – igaüks juhtis lahingus ka oma sõjasalka – ühise nõupidamise alusel.
Lõpuks peab siiski kurbusega tõdema, et kõiki neid vigu ja vananenud seisukohti oleks võinud vältida, kui raamatu kirjutamisel oleks kasutatud eesti ajaloolaste ja arheoloogide uuemaid kirjutisi. Siinkohal oleks sobilik küsida: kellele eesti ajaloolased üleüldse kirjutavad, kui nende uurimistööde tulemusi ei kasutata isegi selliste populaarteaduslike raamatute koostamisel?
1 Iben Fonnesberg-Schmidt, The Popes and the Baltic Crusades 1147–1254. Leiden-Boston-Brill 2007, lk 79–131.
2 John Fennell, The Crisis of Medieval Russia 1200–1304. London – New-York 1993, lk 51–62.
3 Anti Selart, Livland und die Rus’ im 13. Jahrhundert. Köln 2007, lk 110–115.
4 Harri Moora, Herbert Ligi, Wirtschaft und Gesellschaftsordnung der Völker des Baltikums zu Anfang des 13. Jahrhunderts. Tallinn 1970, lk 63-64.
5 Valter Lang, Vakus ja linnusepiirkond Eestis. Lisandeid muistse haldusstruktuuri uurimisele peamiselt Harjumaa näitel. – Keskus – tagamaa – ääreala. Uurimusi asustushierarhia ja võimukeskuste kujunemisest Eestis. Koostanud Valter Lang. Tallinn – Tartu 2002, lk 125–168.
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Mart Helme, Lembitu: eestlaste kroonimata kuningas. Kunst, 2010. 199 lk.
Viimasel ajal on Eestis väga populaarne biograafiate ja elulugude lugemine. Nüüd on meil lõpuks ilmunud raamat ka kõige kuulsamast muinaseestlasest Lembitust. Katse kirjutada Lembitu biograafia on igal juhul tervitatav, kuid ka äärmiselt problemaatiline. Seda peamiselt seetõttu, et informatsioon, mida me tema kohta omame, on väga kasin. Ometigi pole Mart Helme lasknud end sellest heidutada ning on lünkade täitmiseks mananud lugeja silmade ette pildi tolleaegsete eestlaste ühiskonnast ja tollasest rahvusvahelisest poliitilisest situatsioonist, eesmärgiga luua kontekst Lembitu isiku ja tema tegevuse selgitamiseks. Lisaks otsib autor vastust ka küsimusele, miks eestlased kristianiseerimissõdades alla jäid.
Positiivse külje pealt peab esile tooma selle, et muinaseestlaste eluolu kirjeldamine on tol võrdlemisi hästi õnnestunud. Kiiduväärne on nii ühiskonna elitaarse ülesehituse kui ka eliidi sõjale orienteeritud elustiili rõhutamine. Märkimisväärne on ka, et suhetes sakslastega tuuakse selgelt esile eestlaste sisemine dünaamika nn sõja- ja rahupartei vahel. Mainimata ei saa jätta ka väga elavat ja selguse mõttes skeemiga varustatud Madisepäeva lahingu kirjeldust.
Kahjuks ei vasta aga raamat minu arvates ikkagi Mart Helme püstitatud eesmärgile. Sellise ülesande täitmine eeldab väga head orienteerumist Läänemere idakalda ajalugu puudutavas kirjanduses, ometigi ei ole selle raamatu koostamisel kasutatud isegi mitte ühtegi varasemat Lembitu eluloole keskendatud teksti. Raamatus on pealegi ka mitmeid tõsiseid faktivigu, palju küsitava väärtusega väiteid ja vananenud infol põhinevaid seisukohti. Siinkohal toon välja olulisemad neist.
Kõigepealt peaks vaatama katoliku kiriku ja ristisõja fenomeni, mõlema käsitlus on raamatus võrdlemisi negatiivne. Näiteks peetakse ristisõda risti nimel ette võetud röövretkeks, mis tagas osalejale täieliku patukustutuse. Paavsti ja katoliku kiriku tegevusest seoses misjoni ja ristisõdadega Läänemere piirkonnas räägitakse liiga üldsõnaliselt. Kirik on esiteks ikkagi institutsioon, institutsioonid koosnevad aga isikutest ja isikud tegutsevad institutsioonide sees sageli oma huvidest lähtuvalt. Liivimaa ristisõja puhul ei saa rääkida katoliku kiriku ühtsest soovist ja taotlusest organiseerida Läänemere idakalda paganate kristianiseerimine. Eelkõige tulenesid need taotlused misjonit juhtinud isikute soovidest. Paavst Innocentius III valitsemise ajal (1198–1216; raamatus nimetatakse teda ekslikult Innocentius II ) ilmnes selgelt Rooma paavsti ja Riia piiskopi taotluste erinevus. Innocentius III jaoks oli Liivimaa ristisõda Palestiina ristisõja kõrval teisejärguline ja seetõttu oli Läänemere piirkonnas tegutsenud ristisõdijatel täieliku patukustutuse asemel üksnes remissio peccatorum ehk pattude andeksandmine. Piiskop Albert aga tõlgendas paavsti käske oma tahtmise järgi ja pakkus ikkagi ristisõdijatele täielikku patukustutust.1 Rahul ei saa olla ka arvamusega, et paavst Honorius III käsul seadis tema legaat Modena Wilhelm (viibis Liivimaal aastatel 1225-1226) sisse uue riikliku korralduse, „mille raames kohaliku elu korraldamine, maksu-kohtuasjad kaasa arvatud, jäidki eestlaste vanematele” (lk 173). Honorius III juhiste järgi pidi Modena Wilhelm hoolitsema selle eest, et kohtunikeks ja maksukogujateks ei määrataks ahneid ja hoolimatuid inimesi, kes vastristituid ebaõiglaselt rõhuda võiksid. Ilmselgelt ei peetud nendeks kohtunikeks ja maksukogujateks vastristitud eestlasi, vaid ikkagi maa uusi isandaid.
Rääkides Liivimaal tegutsenud sakslaste poliitilistest ühendustest, peab mainima autori eksliku väidet, et Mõõgavendade ordu oli Saksa ordu autonoomne haru (lk 80). Mõõgavendade ordu puhul oli tegemist täiesti omaette vaimuliku rüütliorduga, mille asutas hilisem eestlaste piiskop Theoderich 1202. aastal Riias. 1236. aastal tapsid leedulased Saule lahingus peaaegu pool ordu rüütelvendadest ja peamiselt seetõttu nõustusid ellujäänud mõõgavennad 1237. aastal oma ordu inkorporeerimisega Saksa ordu koosseisu. Nii tekkis Saksa ordu Liivimaa haru, mis läks oma pika eksistentsi jooksul (1237–1562) üha iseteadlikumaks. Taanlaste ja sakslaste vastuolusid käsitledes väidab autor, et Taani kuningas blokeeris aastatel 1220-1221 oma sõjalaevastikuga Lübecki sadama eesmärgiga takistada ristisõdijate vedamist Riiga (lk 154). Lübecki linn oli tollal Taani võimu all ja kuningal ei olnud seetõttu mingit vajadust mereblokaadi järele. Ta lihtsalt keelas linnakodanikel ristisõdijaid oma laevadele võtta.
Venelaste kujutamise juures peab esmalt mainima autori ekslikku arvamust, et „meie poolt vaadeldaval ajajärgul oli Novgorodis kujunenud traditsiooniks, et vürste kutsuti järjekindlalt Vladimir-Suzdalist” (lk 17). Novgorodi sisepoliitikale oli XIII sajandi esimesel veerandil iseloomulik hoopis Smolenski ja Vladimir-Suzdali dünastiate konkurents Novgorodi vürsti kohale.2
Samuti ei ole käsitluses mainitud seda, et Pihkva vürst Vladimir Mstislavitš oli arvatavasti juba enne 1210. aastat sõlminud piiskop Albertiga poliitilise liidu, mille kinnituseks sõlmiti abielu Alberti venna Theoderichi ja Vladimiri tütre vahel. See liit oli suunatud eestlaste, aga veelgi enam Mõõgavendade ordu vastu. Koostöö tulemuseks oli nii Pihkva sõjaretk Otepääle 1210. aastal kui ka riialaste ja pihkvalaste ühine sõjaretk Läänemaale 1211. aastal. Kui aga pihkvalased 1212. aasta algul oma vürsti ära ajasid, leidis Vladimir varjupaiga Liivimaal. Kohe pärast seda korraldas tema vend, Novgorodi vürst Mstislav Uljas koos kolmanda venna, Toropetsi vürsti Davidiga eestlaste vastu sõjaretke, mis kulmineerus Varbola piiramisega. Mart Helme näeb selles venelaste poliitilist demonstratsiooni, mis pidi sakslastele ja eestlastele näitama, et kogu Eesti ala kuulub Vene huvisfääri (lk 103–105). Arvestades aga eespool mainitud liitu Mstislavi venna Vladimiri ja piiskop Alberti vahel, on võrdlemisi tõenäoline, et see sõjakäik oli korraldatud hoopis koostöös sakslastega.3
Muistsete eestlaste relvastuse osas torkab silma väide, et eestlastel oli kiivri asemel kasutuses „nahast murumüts, mida oli tugevdatud raudnaastude ja -ribadega” (lk 64-65). Kuna tolleks ajaks oli eestlastel juba rohkem kui tuhat aastat nii rauatootmise kui ka sellest esemete valmistamise kogemust, on täiesti ebaloogiline arvata, et ei oleks osatud valmistada niivõrd suure leviku ja praktilise otstarbega eset, nagu seda on rauast kiiver. Sama argument kehtib ka muude raudesemete kohta. Näiteks mõõkade puhul jätab autor mulje, nagu oleks tegemist olnud üksnes importesemetega (lk 66), kuigi tõenäoliselt valmistati mõõku ka kohapeal. Rahul ei saa olla ka arvamusega, et üheks eestlaste relvaks oli puunui (lk 68). Relvastuse uurijate tänapäevase seisukoha järgi kasutasid muinaseestlased puitvarre külge kinnitatud rauast peaga sõjanuiasid. Kuna jutt juba relvastuse peale läks, siis peaks mainima ka, et leheküljel 64 esineb ekslik väide raudrüüde kasutamise kohta XIII sajandi LääneEuroopas. Raudrüü ei olnud tolleks ajaks veel välja kujunenud ja rüütlite turviseks oli ikkagi rõngassärk.
Ühe olulise küsitavusena, millel on mõju ka kogu teosele, tuleb esile Mart Helme arvamus, et igal muistsel kihelkonnal oli vaid üks vanem (lk 33 ja lk 140). Eesti ajalookirjutuses üldiselt aktsepteeritud seisukoha järgi oli kihelkonnas vanemaid kaks või rohkem, nende arv erines kihelkonniti.4 Selguse mõttes peab siia lisama Valter Langi hüpoteesi vakustest (muinasaegses Eestis kasutusel olnud maksustusühik) koosnenud linnusepiirkondadest, mis ei kattunud kihelkondadega. Nimelt oli mõnes kihelkonnas mitu linnusepiirkonda, mõnes vaid üks ja mõnes mitte ühtegi, pealegi ei kuulunud linnusepiirkondadesse ka kõik kihelkonna vakused ja seega pidi olema ka ilma linnuseta vanemaid. Niisiis võis kihelkondade juhtimine olla eelkõige linnusega vanemate käes, kelle kõrval oli sõnaõigust ka ilma linnuseta vanemail.5 Suuremad ja tähtsamad linnused kuulusid sealjuures korraga mitmele vanemale, ühe vanema võimu all olid ikkagi väikesed linnused (näiteks Lembitu linnus Leole).
Eestlaste sõjalise ebaedu ja sakslastele allajäämise põhjustena näeb raamatu autor eelkõige maakondade koostöö puudulikkust ja ka ühtse juhtimise puudumist sõjategevuses. Kõiki neid probleeme võis aga Mart Helme arvates lahendada „liider, isiksus, kes oma autoriteediga suutnud killustatud ning nõrgestatud eesti hõime ühendada” (lk 167). Raamatust tuleb selgelt välja, et autori arvates oli Lembitu hiljemalt enne Madisepäeva lahingut just sellise positsiooni saavutanud (lk 119–134, 167 ja 172). Paigutades selle arvamuse eelmises lõigus toodud muinaseesti poliitilise ülesehituse konteksti, selgub, et sellise võimuga juhi kerkimine ei olnud tolleaegses Eestis kohe kuidagi võimalik. Nimelt oli eespool mainitud poliitilise korra puhul maakonnasisene koostöö võimalik üksnes vanemate konsensuse puhul. Maakondade koostöö organiseerimine oli juba tunduvalt keerulisem ja rajanes samuti konsensuse põhimõttel.
Kusjuures see konsensus ei pea tingimata tähendama kõigi vanemate nõustumist, vaid üksnes nende kokkulepet, kes soovivad mingit ühtset poliitikat ajada. See aga tähendab, et ka ühe maakonna sees võis tekkida mitu leeri, kelle poliitiline käitumine võis erineda. Nagu näiteks Mart Helme oletatud nn sõja- ja rahuparteid. Täiesti võimatuna näib aga, et mitme maakonna vanemad oleksid andnud oma välispoliitika juhtimise ühe linnusepiirkonna vanema, antud juhul Lembitu, kätesse. Niisiis oli Lembitu võimuses küll agiteerida maakondi ühist sõjaretke korraldama, kuid kogunenud sõjaväge juhiti arvatavasti ikkagi retkel osalenud vanemate – igaüks juhtis lahingus ka oma sõjasalka – ühise nõupidamise alusel.
Lõpuks peab siiski kurbusega tõdema, et kõiki neid vigu ja vananenud seisukohti oleks võinud vältida, kui raamatu kirjutamisel oleks kasutatud eesti ajaloolaste ja arheoloogide uuemaid kirjutisi. Siinkohal oleks sobilik küsida: kellele eesti ajaloolased üleüldse kirjutavad, kui nende uurimistööde tulemusi ei kasutata isegi selliste populaarteaduslike raamatute koostamisel?
1 Iben Fonnesberg-Schmidt, The Popes and the Baltic Crusades 1147–1254. Leiden-Boston-Brill 2007, lk 79–131.
2 John Fennell, The Crisis of Medieval Russia 1200–1304. London – New-York 1993, lk 51–62.
3 Anti Selart, Livland und die Rus’ im 13. Jahrhundert. Köln 2007, lk 110–115.
4 Harri Moora, Herbert Ligi, Wirtschaft und Gesellschaftsordnung der Völker des Baltikums zu Anfang des 13. Jahrhunderts. Tallinn 1970, lk 63-64.
5 Valter Lang, Vakus ja linnusepiirkond Eestis. Lisandeid muistse haldusstruktuuri uurimisele peamiselt Harjumaa näitel. – Keskus – tagamaa – ääreala. Uurimusi asustushierarhia ja võimukeskuste kujunemisest Eestis. Koostanud Valter Lang. Tallinn – Tartu 2002, lk 125–168.
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
:: Vasta sellele sõnumile :: Vasta privaatselt ::
Postita
