:: Tsiteeri ::
Teema: Meis heliseb miljoni aasta tagune muusika
[www.epl.ee]
Muusika pole inimesele ainuomane. Meie muusikalised võimed toetuvad geenimutatsioonidele, mis said alguse paari miljoni aasta eest. Ihalus korrapärase rütmi ja meloodia järele pesitseb meie genoomis.
Tiit Kändler 25. märts 2010 08:00
Teie nimi
Teie e-post
Sõbra nimi
Sõbra e-mail
Teade
Foto: Graafika: Alari Paluots
Kui kaote metsas ära ja hüüate auu-auu!, siis teadke: te teete sedasama, mida tegi kümmekonna miljoni aasta eest inimahv-lane gibon. Kui tahate olla targem ja hakkate lauldes tantsima, siis arvestage, et te ei erine millegi poolest paari miljoni aasta eest elanud inimesest Homo ergaster’ist. Kui olete uhke, et taote edukas rokkbändis trummi või tantsite oskuslikult hiphoppi, siis vaadake ette – sellegi poolest ei erine te Homo ergaster’ist. Harjutate palehigis mitmehäälset laulu ja osalete „Laululahingus”? Noh, mõni ime – seda osati juba ammu enne, kui 200 000 aasta eest sündis Aafrika Eeva, meie ühine esiema. Kui orkestrant puhub flööti, siis kasutab ta oskust, mida valdas 45 000 aasta tagune neandertallanegi. Parem on lugu siis, kui hakkate laulma sõnu. Üsna tõenäoline, et sellega sai hakkama alles meie iidne Homo sapiens’ist eellane. Beebi ei oska veel muud kui lamada, kuid juba ta laliseb laulda.
Niipea kui ta õpib kõndima, nii läheb tantsuks lahti – mis sest, et ei oska sõnagi kõnelda. Mis on sellise imepärase oskuse taga? Üsna tõenäoline, et geenid. Musikaalsus on geneetiliselt määratud võime tajuda rütmi ja helikõrgust, helitugevust ja helitämbrit kulgemas ajas ja jätta need nõnda meelde, et suuta korrata üldarusaadaval moel. Nii kõlab muusika määratlus, mille on esitanud Tampere ülikooli muusikateadlane Timo Leisiö. „Muusika on meile vahend, mille abil saata teele teistele mõistetavaid tundeid neis piirides, mida võimaldab geneetiline pärandus,” ütleb ta. Kuigi meie primaatidest perekondlaste makaakide ja inimese ajusid lahutab 20 miljonit aastat, mõistavad inimlapsed makaakide algkeele sõnumeid ja inimemad kasutavad beebidega suheldes samu häälesümboleid kui makaagiemad. Sellele järeldusele jõudis kümmekonna aasta eest Helsingi ülikooli teadlase Lea Leinoneni töörühm. Nüüdisinimesel on meloodia, rütmi ja tämbri muutustel põhinev tunnetusaparaat, kuid samamoodi tajusid muusikat kõik inimese perekonna nüüdseks kadunud liikmed. Kuni nüüdis-inimeseni oli tegemist sõnatu lauluga. Helsingi ülikooli teadlane Irma Järvelä ja tema kolleegid avaldasid 2008. aastal põhjapanevad andmed musikaalsusega seotud piirkonna kohta inimese genoomis.
Uurides Soome perekondade musikaalsust jõudsid nad järeldusele, et muusikavõi-mele oluline ala on inimese neljanda kromosoomi nn pikas käsivarres asuv 4q22. Sama geenipaik on olemas ka näiteks närilistel ja küllap ka hominiidide ehk inimlaste, saati siis inimese perekonna liikide genoomides. Seega toimusid evolutsiooni käigus inimese eellaste DNA-s mutatsioonid, mis tegid lõppkokkuvõttes võimalikuks Mozarti, Pärdi ja laulupeod ning annavad ööklubidele tööd ja leiba. Jaapanlane Tasuku Sugimoto Kyushu ülikoolist ja tema kolleegid jälgisid hiljuti, kuidas šimpansid reageerivad euroopaliku muusika korrapärasele rütmile. Nad nägid, et loomad mugandusid rütmiga ja nende keha hakkas sellega kaasa mängima. Kui teadlased rütmi aeg-ajalt vaheldasid, siis sattusid šimpansid segadusse ega läinud sellise segase rütmikaga kaasa. Timo Leisiö spekuleerib, et šimpansi DNA-s on geen või geenid, mis võimaldavad ajalist analüüsi, nõnda et loom suudab jälgida heli korrapärast rütmi ja kohaneda sellega kogu kehaga. Ta pakub ajakirjas Tieteessä Tapahtuu välja muusika evolutsiooni skeemi, mis koosneb üheksast astmest ja mis on toodud siinsel graafikul.
Üheksaastmeline tee
Muusika evolutsiooni esimesel astmel tekkis võime järgida rüt-mi kogu kehaga. Millal tekkis esimene geen, mis võimaldas heli pulseerimisele kogu kehaga järgneda, pole teada – nagu ka seda, mis võis olla sellise rütmilise heli allikas. Kui see võime on nii inimesel kui ka šimpansil, siis võis mutatsioon tekkida juba varastel inimahvlastel. Rütmitaju võisid soodustada peegelneuronid, mille vahendusel inimahvlased teiste isendite käitumist ahvivad ja mis asuvad aju Broca piirkonnas. Jälgi peegelneuronitest on leitud juba kaks miljonit aastat tagasi enne Homo ergaster’it elanud inimese kolju sisepinnalt. Muusika evolutsiooni teisel astmel õppis inimene ühendama rütmilist laulu tantsuga. Näiteks võis rütmiline kivikirvetöö ergutada Homo ergaster’i genoomis suuri muutusi ja rütmiliselt liikuvad käed saata kutse tantsule.
„Ühistants ja -laul võisid alata enam kui miljoni aasta eest,” arvab Leisiö. Kolmandal astmel hakkasid tantsijad oma rütmilist liikumist saatma löökriistadega. Seegi võis juhtuda miljoni aasta eest mõnel Homo ergaster’i korraldatud peol. Siiani laulavad põlis-asukad siin-seal maailmas laule, mida saadetakse vaid rõhuliste löökide korrapärase reaga. Neljandaks tekkis mitmehäälne laul. Viiendaks, keele tekkega sai muusika valmis. Edasine areng toimus juba pidevamalt. Ilmusid vilepillid, keelpillid, elukutselised muusikud ja lõpuks 18. sajandi Euroopas atonaalne muusika. Muusika on olemas ja toimib. Kuid miks? On kaks võimalust. Kas pakkus muusika eelist ellujäämiseks või tekkis see lihtsalt evolutsiooni kõrvalnähtusena, umbes nagu arhitektuuris on võlvkaarestiku kõrvalsaaduseks võlvidevahelised postid või vikkel. Nendeta ei püsi võlv või kuppel püsti.
Eesmärk on kuppel, vahend on vikkel. Inglise kosmoloog John Barrow arvab, et muusika pole liigi kestma jäämises rolli mänginud, ja prantsuse antropoloog Dan Sperber ütleb, et muusika on evolutsiooniline parasiit. Charles Darwin aga võrdles muusikat paabulinnu sabaga, mis meelitab vastassugupoolt paarituma. Kanada McGilli ülikooli neuroteadlane ja muusikalabori juhataja Daniel Levitin juhib tähelepanu, et rütmiline tants võis välja sõeluda füüsiliselt ja psüühiliselt terved isendid, kellega koos jahile minna. Võtab 50 000 aastat aega, kuni liigi arenguks oluline geneetiline mutatsioon inimese geno-tüübis läbi lööb, kriitilise massi ületab ja kinnistub. Järelikult on meie aju loodud hakkama saama oludega, mis valitsesid 50 000 aasta eest.
Alles 50 000 aasta pärast tekib inimkond, kes suudaks vabalt toime tulla ülerahvastatud, üleinfostunud ja ülikiirelt muutuvas keskkonnas. Kuid siis on keskkond juba hoopis teine. Sama lugu on muusikaga. Alles viimasel aastatuhandel on see muutunud arütmiliseks, atonaalseks, dissonantseks. Pole siis ime, et rokkmuusika on nii elujõuline ja et nn klassikalise muusika auditooriumi pole sellega võrreldes ollagi. Laps ei suuda sümfooniakontserdil end liigutamata istuda mitte sellepärast, et ta tüdineb, vaid ta käitub nii, nagu ütlevad tema 50 000 aasta tagused geenid. Muusika ja tants on lahutamatud! Filharmoonia kontserdisaalis surub kultuur tantsima paneva geenikutse maha. „Kui seda pole tangos, siis pole seda olemas.” Nii ütles bandonéon’i-virtuoos argentiinlane Rodolfo Mederos temast tehtud dokfilmis „Omal kombel”. Hea muusika sisaldab kõike ja kutsub tantsule meie 50 000 aasta vanused muusikageenid.
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Muusika pole inimesele ainuomane. Meie muusikalised võimed toetuvad geenimutatsioonidele, mis said alguse paari miljoni aasta eest. Ihalus korrapärase rütmi ja meloodia järele pesitseb meie genoomis.
Tiit Kändler 25. märts 2010 08:00
Teie nimi
Teie e-post
Sõbra nimi
Sõbra e-mail
Teade
Foto: Graafika: Alari Paluots
Kui kaote metsas ära ja hüüate auu-auu!, siis teadke: te teete sedasama, mida tegi kümmekonna miljoni aasta eest inimahv-lane gibon. Kui tahate olla targem ja hakkate lauldes tantsima, siis arvestage, et te ei erine millegi poolest paari miljoni aasta eest elanud inimesest Homo ergaster’ist. Kui olete uhke, et taote edukas rokkbändis trummi või tantsite oskuslikult hiphoppi, siis vaadake ette – sellegi poolest ei erine te Homo ergaster’ist. Harjutate palehigis mitmehäälset laulu ja osalete „Laululahingus”? Noh, mõni ime – seda osati juba ammu enne, kui 200 000 aasta eest sündis Aafrika Eeva, meie ühine esiema. Kui orkestrant puhub flööti, siis kasutab ta oskust, mida valdas 45 000 aasta tagune neandertallanegi. Parem on lugu siis, kui hakkate laulma sõnu. Üsna tõenäoline, et sellega sai hakkama alles meie iidne Homo sapiens’ist eellane. Beebi ei oska veel muud kui lamada, kuid juba ta laliseb laulda.
Niipea kui ta õpib kõndima, nii läheb tantsuks lahti – mis sest, et ei oska sõnagi kõnelda. Mis on sellise imepärase oskuse taga? Üsna tõenäoline, et geenid. Musikaalsus on geneetiliselt määratud võime tajuda rütmi ja helikõrgust, helitugevust ja helitämbrit kulgemas ajas ja jätta need nõnda meelde, et suuta korrata üldarusaadaval moel. Nii kõlab muusika määratlus, mille on esitanud Tampere ülikooli muusikateadlane Timo Leisiö. „Muusika on meile vahend, mille abil saata teele teistele mõistetavaid tundeid neis piirides, mida võimaldab geneetiline pärandus,” ütleb ta. Kuigi meie primaatidest perekondlaste makaakide ja inimese ajusid lahutab 20 miljonit aastat, mõistavad inimlapsed makaakide algkeele sõnumeid ja inimemad kasutavad beebidega suheldes samu häälesümboleid kui makaagiemad. Sellele järeldusele jõudis kümmekonna aasta eest Helsingi ülikooli teadlase Lea Leinoneni töörühm. Nüüdisinimesel on meloodia, rütmi ja tämbri muutustel põhinev tunnetusaparaat, kuid samamoodi tajusid muusikat kõik inimese perekonna nüüdseks kadunud liikmed. Kuni nüüdis-inimeseni oli tegemist sõnatu lauluga. Helsingi ülikooli teadlane Irma Järvelä ja tema kolleegid avaldasid 2008. aastal põhjapanevad andmed musikaalsusega seotud piirkonna kohta inimese genoomis.
Uurides Soome perekondade musikaalsust jõudsid nad järeldusele, et muusikavõi-mele oluline ala on inimese neljanda kromosoomi nn pikas käsivarres asuv 4q22. Sama geenipaik on olemas ka näiteks närilistel ja küllap ka hominiidide ehk inimlaste, saati siis inimese perekonna liikide genoomides. Seega toimusid evolutsiooni käigus inimese eellaste DNA-s mutatsioonid, mis tegid lõppkokkuvõttes võimalikuks Mozarti, Pärdi ja laulupeod ning annavad ööklubidele tööd ja leiba. Jaapanlane Tasuku Sugimoto Kyushu ülikoolist ja tema kolleegid jälgisid hiljuti, kuidas šimpansid reageerivad euroopaliku muusika korrapärasele rütmile. Nad nägid, et loomad mugandusid rütmiga ja nende keha hakkas sellega kaasa mängima. Kui teadlased rütmi aeg-ajalt vaheldasid, siis sattusid šimpansid segadusse ega läinud sellise segase rütmikaga kaasa. Timo Leisiö spekuleerib, et šimpansi DNA-s on geen või geenid, mis võimaldavad ajalist analüüsi, nõnda et loom suudab jälgida heli korrapärast rütmi ja kohaneda sellega kogu kehaga. Ta pakub ajakirjas Tieteessä Tapahtuu välja muusika evolutsiooni skeemi, mis koosneb üheksast astmest ja mis on toodud siinsel graafikul.
Üheksaastmeline tee
Muusika evolutsiooni esimesel astmel tekkis võime järgida rüt-mi kogu kehaga. Millal tekkis esimene geen, mis võimaldas heli pulseerimisele kogu kehaga järgneda, pole teada – nagu ka seda, mis võis olla sellise rütmilise heli allikas. Kui see võime on nii inimesel kui ka šimpansil, siis võis mutatsioon tekkida juba varastel inimahvlastel. Rütmitaju võisid soodustada peegelneuronid, mille vahendusel inimahvlased teiste isendite käitumist ahvivad ja mis asuvad aju Broca piirkonnas. Jälgi peegelneuronitest on leitud juba kaks miljonit aastat tagasi enne Homo ergaster’it elanud inimese kolju sisepinnalt. Muusika evolutsiooni teisel astmel õppis inimene ühendama rütmilist laulu tantsuga. Näiteks võis rütmiline kivikirvetöö ergutada Homo ergaster’i genoomis suuri muutusi ja rütmiliselt liikuvad käed saata kutse tantsule.
„Ühistants ja -laul võisid alata enam kui miljoni aasta eest,” arvab Leisiö. Kolmandal astmel hakkasid tantsijad oma rütmilist liikumist saatma löökriistadega. Seegi võis juhtuda miljoni aasta eest mõnel Homo ergaster’i korraldatud peol. Siiani laulavad põlis-asukad siin-seal maailmas laule, mida saadetakse vaid rõhuliste löökide korrapärase reaga. Neljandaks tekkis mitmehäälne laul. Viiendaks, keele tekkega sai muusika valmis. Edasine areng toimus juba pidevamalt. Ilmusid vilepillid, keelpillid, elukutselised muusikud ja lõpuks 18. sajandi Euroopas atonaalne muusika. Muusika on olemas ja toimib. Kuid miks? On kaks võimalust. Kas pakkus muusika eelist ellujäämiseks või tekkis see lihtsalt evolutsiooni kõrvalnähtusena, umbes nagu arhitektuuris on võlvkaarestiku kõrvalsaaduseks võlvidevahelised postid või vikkel. Nendeta ei püsi võlv või kuppel püsti.
Eesmärk on kuppel, vahend on vikkel. Inglise kosmoloog John Barrow arvab, et muusika pole liigi kestma jäämises rolli mänginud, ja prantsuse antropoloog Dan Sperber ütleb, et muusika on evolutsiooniline parasiit. Charles Darwin aga võrdles muusikat paabulinnu sabaga, mis meelitab vastassugupoolt paarituma. Kanada McGilli ülikooli neuroteadlane ja muusikalabori juhataja Daniel Levitin juhib tähelepanu, et rütmiline tants võis välja sõeluda füüsiliselt ja psüühiliselt terved isendid, kellega koos jahile minna. Võtab 50 000 aastat aega, kuni liigi arenguks oluline geneetiline mutatsioon inimese geno-tüübis läbi lööb, kriitilise massi ületab ja kinnistub. Järelikult on meie aju loodud hakkama saama oludega, mis valitsesid 50 000 aasta eest.
Alles 50 000 aasta pärast tekib inimkond, kes suudaks vabalt toime tulla ülerahvastatud, üleinfostunud ja ülikiirelt muutuvas keskkonnas. Kuid siis on keskkond juba hoopis teine. Sama lugu on muusikaga. Alles viimasel aastatuhandel on see muutunud arütmiliseks, atonaalseks, dissonantseks. Pole siis ime, et rokkmuusika on nii elujõuline ja et nn klassikalise muusika auditooriumi pole sellega võrreldes ollagi. Laps ei suuda sümfooniakontserdil end liigutamata istuda mitte sellepärast, et ta tüdineb, vaid ta käitub nii, nagu ütlevad tema 50 000 aasta tagused geenid. Muusika ja tants on lahutamatud! Filharmoonia kontserdisaalis surub kultuur tantsima paneva geenikutse maha. „Kui seda pole tangos, siis pole seda olemas.” Nii ütles bandonéon’i-virtuoos argentiinlane Rodolfo Mederos temast tehtud dokfilmis „Omal kombel”. Hea muusika sisaldab kõike ja kutsub tantsule meie 50 000 aasta vanused muusikageenid.
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
:: Vasta sellele sõnumile :: Vasta privaatselt ::
:: Tsiteeri ::
Teema: Re: Meis heliseb miljoni aasta tagune muusika
..muidugi artiklis ja illustratsioonis kujutatud luutükk pole tegelikult 45100 aasta vanune flööt, selle on etnomusikoloogid juba ammu ümber lükanud, tegu on kas lihtsa vurri või loomahammustusega karu luul.
Vanim flööt ja ühtlasi vanim leitud meloodiapill on 35000 aastat vana.
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Vanim flööt ja ühtlasi vanim leitud meloodiapill on 35000 aastat vana.
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
:: Vasta sellele sõnumile :: Vasta privaatselt ::
Postita
