:: Tsiteeri ::
Teema: Ma sain oma vana saare hällilaulu
[www.meiemaa.ee]
Ma sain oma vana saare hällilaulu
Autor: Maris Rebel
Esmaspäeva pärastlõunal said Kuressaare kultuurikeskuses kokku 58 saarte pärimuse kandmisest huvitatud saarlast. Ühiselt mõtiskleti selle üle, kuidas koondada oma jõude ja innustada inimesi kasutama rohkem oma esivanemate tarkusi.
Folklorist ja humanitaarteaduste doktor Ingrid Rüütel rääkis folkloori tähtsusest üldiselt, oma uurimustest regilaulude vallas ja tutvustas oma raamatut “Pärimuskultuur: kellele ja milleks?” (2006). Soovitan kultuurihuvilistel seda sirvida, sest selles uurimuses on ka saari eraldi kirjeldatud. Kokkuvõtvalt võib öelda, et saartelt on kogutud ja säilitatud väga palju materjali. Mahukad andmekogud pärinevad näiteks Mustjalast.
Laulude kogujatel on olemas vanasõna “Sõrve ots on laulupesa, Muhus asub nende isa.” See viitab sellele, et Sõrves on küll palju laule üles tähendada, aga Muhu on siiski esikohal. Elevust tekitas jumalavallatute meestelaulude osa, millest kahjuks vähe teatakse. Publiku hulgast kerkis ka üles ettepanek korraldada meestelaulu päev. Loodame, et see mõte võtab tuld. Kes tahab kampa lüüa, võtke ühendust. Teadlaste hinnangul oleme väga omanäolised ja õnneks on meil siiski veel ka kollektiive, kes suudavad traditsioone edasi kanda.
Eesti Rahvusliku Folkloorinõukogu arendus- ja koolitusjuht Ene Lukka-Jegikjan arutles teemal, kuidas tema kui täielik iseõppija on nüüdseks nii kaugele jõudnud. Ta julgustas meid oma pere keskis rohkem laulma ja vanu tavasid üles soojendama. Käia ikka mardiks ja kadriks, tähistada jõulude kõrval ka toomapäeva, vaadata tänupühal päikesetõusu jne.
Nii Ene kui Ingridi ettekandest tuli välja, et kui naised ja tüdrukud veel folklooriga tegelevad, siis poiste ja meestega on keerulisem. Ene soovitas pakkuda neile mehisemaid asju, nagu Kalevipoja lugude lugemist ja teemaõhtuid. Kuulajate hulgast lisandus siia hiljem ettepanek korraldada ka eraldi meeste käsitöö päev. Kui kellelgi on huvi, siis jälle haakume.
Julgen öelda, et suurepärase ettekande esitas meile Mustjala põhikooli laste folkloorirühma Sõluk juhendaja Helje Raaper, kes, nagu selgus, on ka alustanud põlveotsast ja lihtsalt asjaarmastajana. Helje puudutas väga paljusid valdkondi. Murdekeelest rääkides tõi ta välja, et on oma ala spetsialistidel lasknud uurida laste kohalikku keelekasutust ja nagu selgub, on saarlastel ilusasti säilinud laulev ja omapärane eesti keele kasutus.
Samas peab tõdema, et murdesõnu enam ei kasutata. Siinjuures tõstab minu isiklik mõte kohe pead – kas ei võiks noorsaarlastel ingliskeelse slängi kõrval olla siiski lihtsalt lahe kasutada ka sõnu, nagu karsas ja koost? Õnneks koolid aeg-ajalt sel teemal töötavad, aga see töö võiks olla järjepidevam.
Helje arvas ka, et õnnelikus külas, kus on olemas suure kultuurisüdamega inimene, kes paneb lapsed laulma, tantsima, lugusid vestma, meisterdama jne, ei olegi olukord nii hull, sest sealsete kasvandike hulgast võrsub ka uusi peale. Meie mure seisneb aga selles, et igasse kanti neid südamekesi ei jätku. Projekti eesmärk ongi tõsta seda teemat rohkem päevakorrale ja kaasata veel selliseid esialgu põlveotsas nokitsejaid. Folklooriga alustamiseks ei pea olema kõrgelt haritud. Ennekõike on tähtis, et lapsed suhtleksid oma vanemate ja vanavanematega. See eeldab koos olemist. Inimesed, mõelge sellele, kui tihti teie lapsed oma vanavanematega aega veedavad.
Kahjuks pidime Aleksander Sünteri ettekandest tema haigestumise tõttu loobuma, see-eest aga jäi meil rohkem aega koos istuda ja laiemas ringis arutada, kuidas edasi minna. Hea on tõdeda, et üksmeel olulistes asjades oli olemas. “Saare sillake” on leidnud toetajaid ja jätkab folkloori mõistes terviklikuna ehk me kaasame nii tantsu, laulu, pillimängu, kombeid, käsitööd, söögitegemist kui muud. Tänan kõiki osalejaid ja kaasamõtlejaid. Rõõm oli näha teid nii palju, seda enam, et me saime kokku nii eritahulise seltskonna.
Koos heisati purjed ja nüüd asutakse liikuma järgmise sadama suunas, milleks on ühine väljasõit tutvumaks meie pärimusmaterjalide kogudega Tartus ja Viljandis. Selgus kurb tõsiasi, et Saaremaa muuseumis ei ole talletatud üliõpilaste mahukaid kogumistöid siinsetelt saartelt. Kuigi olukord tundub katastroofiline, on muuseumil selleks kindlasti omad põhjused. Ilmselt tuleb leppida olukorraga, kus materjalikogudel tulebki järel käia kaugel Tartus. Samas on ka üksikuid eredaid näiteid, kus kohalikud ise on suutnud koguda väga mahukaid materjale, mis asuvad siinmail.
Kultuurirahvas kutsub üles talletama ja hoidma oma esivanemate teadmisi. Palun olge hoolsad, kuulake, millest teie veel elujõulised vanavanemad kõnelevad ja kuidas, sest ka keelekasutus on tähtis. Kui võimalik, siis lindistage, kirjutage, aga kindlasti ärge visake ära nende ülestähendusi, päevikuid, laulusalmikuid vmt. Kui te ei oska sellega ise midagi peale hakata, pöörduge kas või lähima kultuurikeskuse poole ja te leiate eest õnneliku inimese.
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Ma sain oma vana saare hällilaulu
Autor: Maris Rebel
Esmaspäeva pärastlõunal said Kuressaare kultuurikeskuses kokku 58 saarte pärimuse kandmisest huvitatud saarlast. Ühiselt mõtiskleti selle üle, kuidas koondada oma jõude ja innustada inimesi kasutama rohkem oma esivanemate tarkusi.
Folklorist ja humanitaarteaduste doktor Ingrid Rüütel rääkis folkloori tähtsusest üldiselt, oma uurimustest regilaulude vallas ja tutvustas oma raamatut “Pärimuskultuur: kellele ja milleks?” (2006). Soovitan kultuurihuvilistel seda sirvida, sest selles uurimuses on ka saari eraldi kirjeldatud. Kokkuvõtvalt võib öelda, et saartelt on kogutud ja säilitatud väga palju materjali. Mahukad andmekogud pärinevad näiteks Mustjalast.
Laulude kogujatel on olemas vanasõna “Sõrve ots on laulupesa, Muhus asub nende isa.” See viitab sellele, et Sõrves on küll palju laule üles tähendada, aga Muhu on siiski esikohal. Elevust tekitas jumalavallatute meestelaulude osa, millest kahjuks vähe teatakse. Publiku hulgast kerkis ka üles ettepanek korraldada meestelaulu päev. Loodame, et see mõte võtab tuld. Kes tahab kampa lüüa, võtke ühendust. Teadlaste hinnangul oleme väga omanäolised ja õnneks on meil siiski veel ka kollektiive, kes suudavad traditsioone edasi kanda.
Eesti Rahvusliku Folkloorinõukogu arendus- ja koolitusjuht Ene Lukka-Jegikjan arutles teemal, kuidas tema kui täielik iseõppija on nüüdseks nii kaugele jõudnud. Ta julgustas meid oma pere keskis rohkem laulma ja vanu tavasid üles soojendama. Käia ikka mardiks ja kadriks, tähistada jõulude kõrval ka toomapäeva, vaadata tänupühal päikesetõusu jne.
Nii Ene kui Ingridi ettekandest tuli välja, et kui naised ja tüdrukud veel folklooriga tegelevad, siis poiste ja meestega on keerulisem. Ene soovitas pakkuda neile mehisemaid asju, nagu Kalevipoja lugude lugemist ja teemaõhtuid. Kuulajate hulgast lisandus siia hiljem ettepanek korraldada ka eraldi meeste käsitöö päev. Kui kellelgi on huvi, siis jälle haakume.
Julgen öelda, et suurepärase ettekande esitas meile Mustjala põhikooli laste folkloorirühma Sõluk juhendaja Helje Raaper, kes, nagu selgus, on ka alustanud põlveotsast ja lihtsalt asjaarmastajana. Helje puudutas väga paljusid valdkondi. Murdekeelest rääkides tõi ta välja, et on oma ala spetsialistidel lasknud uurida laste kohalikku keelekasutust ja nagu selgub, on saarlastel ilusasti säilinud laulev ja omapärane eesti keele kasutus.
Samas peab tõdema, et murdesõnu enam ei kasutata. Siinjuures tõstab minu isiklik mõte kohe pead – kas ei võiks noorsaarlastel ingliskeelse slängi kõrval olla siiski lihtsalt lahe kasutada ka sõnu, nagu karsas ja koost? Õnneks koolid aeg-ajalt sel teemal töötavad, aga see töö võiks olla järjepidevam.
Helje arvas ka, et õnnelikus külas, kus on olemas suure kultuurisüdamega inimene, kes paneb lapsed laulma, tantsima, lugusid vestma, meisterdama jne, ei olegi olukord nii hull, sest sealsete kasvandike hulgast võrsub ka uusi peale. Meie mure seisneb aga selles, et igasse kanti neid südamekesi ei jätku. Projekti eesmärk ongi tõsta seda teemat rohkem päevakorrale ja kaasata veel selliseid esialgu põlveotsas nokitsejaid. Folklooriga alustamiseks ei pea olema kõrgelt haritud. Ennekõike on tähtis, et lapsed suhtleksid oma vanemate ja vanavanematega. See eeldab koos olemist. Inimesed, mõelge sellele, kui tihti teie lapsed oma vanavanematega aega veedavad.
Kahjuks pidime Aleksander Sünteri ettekandest tema haigestumise tõttu loobuma, see-eest aga jäi meil rohkem aega koos istuda ja laiemas ringis arutada, kuidas edasi minna. Hea on tõdeda, et üksmeel olulistes asjades oli olemas. “Saare sillake” on leidnud toetajaid ja jätkab folkloori mõistes terviklikuna ehk me kaasame nii tantsu, laulu, pillimängu, kombeid, käsitööd, söögitegemist kui muud. Tänan kõiki osalejaid ja kaasamõtlejaid. Rõõm oli näha teid nii palju, seda enam, et me saime kokku nii eritahulise seltskonna.
Koos heisati purjed ja nüüd asutakse liikuma järgmise sadama suunas, milleks on ühine väljasõit tutvumaks meie pärimusmaterjalide kogudega Tartus ja Viljandis. Selgus kurb tõsiasi, et Saaremaa muuseumis ei ole talletatud üliõpilaste mahukaid kogumistöid siinsetelt saartelt. Kuigi olukord tundub katastroofiline, on muuseumil selleks kindlasti omad põhjused. Ilmselt tuleb leppida olukorraga, kus materjalikogudel tulebki järel käia kaugel Tartus. Samas on ka üksikuid eredaid näiteid, kus kohalikud ise on suutnud koguda väga mahukaid materjale, mis asuvad siinmail.
Kultuurirahvas kutsub üles talletama ja hoidma oma esivanemate teadmisi. Palun olge hoolsad, kuulake, millest teie veel elujõulised vanavanemad kõnelevad ja kuidas, sest ka keelekasutus on tähtis. Kui võimalik, siis lindistage, kirjutage, aga kindlasti ärge visake ära nende ülestähendusi, päevikuid, laulusalmikuid vmt. Kui te ei oska sellega ise midagi peale hakata, pöörduge kas või lähima kultuurikeskuse poole ja te leiate eest õnneliku inimese.
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
:: Vasta sellele sõnumile :: Vasta privaatselt ::
Postita
