Autor
Sõnum
:: Tsiteeri ::
Teema: Ottilie-Olga Kõiva, tuttavate ringis Olli
Eesti Kirjandusmuuseum
Viimane tuli tarena, viimane pirdu pihina…
Ottilie-Olga Kõiva 6.2.1932 – 9.11.2023🥀
Täna hommikul lahkus igavikuteele folklorist Ottilie-Olga Kõiva, teadlane, rahvus- ja rahvakultuuri talletaja ja tutvustaja, laulu-uurija.
Ottilie-Olga Kõiva, tuttavate ringis Olli, sündis 6.02.1932 Järvamaal Anna vallas. Laulu- ja luulelembesest kodust, kus ema pidas päevikut ja vahetas kirju Lilli Suburgiga, viis tee Tartu ülikooli ajaloo-keeleteaduskonda, mille Olli lõpetas 1954. a folkloori erialal. Seejärel töötas ta Eesti Rahvaluule Arhiivi, toonase nimega Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakonna teadurina, olles aastatel 1966—1977 osakonnajuhataja. Folkloristitööd tegi Olli Kõiva pühendunult ka pärast pensionile jäämist 1993. aastal: ilmusid „Vana kannel X. Paide ja Anna regilaulud“ (2014), „Aeg ärgata. Kakskümmend kaheksa eesti rahvalaulu. Kirja pannud Friedrich Reinhold Kreutzwald Järvamaalt Viisu külast 1828. aastal“ (2014), „Vana kannel XIV. Peetri regilaulud“ (2021).
2022. aastal pälvis Ottilie-Olga Kõiva Eesti Kultuurkapitali elutööpreemia.
Olli Kõiva huvi ja armastus regivärsilise rahvalaulu vastu sai alguse ülikoolipõlves, 1952. aastal Kihnu saarel välitöid tehes. Tekkis soe kontakt naislaulikutega, Olli võeti omaks, ka lauldi koos. Olli Kõiva hoiakut iseloomustab hästi ta enda poolt öeldu: „Olen kohanud laulikute seas väga palju erakordselt häid inimesi. Igal juhul on laulikud isiksused, keda kaaslauljad arvestavad. Nad võisid olla päris hariduseta, aga neil oli ju lauluharidus ja loomulik intelligentsus. Tõesti, kui vaadata neid nägusid: Paju Ann, Tälle Madli, Merase Liis, Suigu Mari, Ranna Elli ja Tungi-Mihkli Reet – minu meelest on mõni neist lausa vaimuaristokraadi näoga.“ (KK 2002, nr 2, lk 122). Läbi elu jäid Olli Kõiva uurimisteemadeks laulikuisiksused ja nende loomisviisid, lauluteemade seos kohaliku keskkonna ja isikliku elukäiguga, laulud pulmarituaalis ning Kihnu laulukultuur tervikuna. Ilmus rida artikleid (alates 1957. aastast), kandidaadiväitekiri „Regivärsilise rahvalaulu traditsioon Kihnu saarel“ (1965) ning akadeemilise regilauluväljaande „Vana kannel“ Kihnu köited, koostatud koos Ingrid Rüütliga (I 1997, II 2003). Väitekirja kaitsmisele tulid Kihnu naised laulma ning „Vana kandle“ Kihnu pulmalaulude köites algab üks Paju Anne laul sõnadega: „Ollikene, õekene ...“.
Olli Kõiva tegi kõike südamega. Lastele koostas ta rahvalauluvalimikud “Sõnakera” (1961) ja “Sinikirja linnukene” (1971), oli Eesti Raadio saatesarjade “Laula, laula, suukene” ja “Rahvaloomingu varasalvest” paljude saadete autor; ajatu on koos Herbert ja Erna Tamperega välja antud heliplaatide antoloogia “Eesti rahvalaule ja pilliligusid” ning selle juurde kuuluv tekstide ja kommentaaride vihk (1970, nüüdseks ilmunud ka CD-väljaande ja võrguteavikuna).
Olli Kõivat tuleb pidada pärimuse suurkogujaks. Lisaks Kihnule on ta eriti rikkalikult talletanud rahvaluulet oma kodukandist, innustades sellele tööle ka teisi. Ta on organiseerinud mitmeid kogumismatku ka mujale peale oma „lemmikpiirkondade“, näiteks Võnnu, Nõo, Sangaste, Põlva, Karula, Urvaste, Rõuge, Hargla kihelkonda. Kogumismatkadel käis kaasas inimesi väljastpoolt, sealhulgas näiteks Veljo Tormis, kellega jäid sidemed püsima aastakümneteks, viisikogujad-tudengid konservatooriumist ning inimesi teistest kõrgkoolidest.
Endale omase põhjalikkuse ja vastutulelikkusega juhendas Olli Kõiva arhiivi korrespondente, konsulteeris ja abistas kõiki arhiivi külastanud uurijaid õpilastest ja koduloolastest professoriteni. Ta jagas alati sooja tähelepanu ja toetust kõigile, eriti noortele kolleegidele.
Tänu selle kõige eest!
Tunneme leinas kaasa kõigile Olli lähedastele.
📷 EKLA, B- 180:149
Viimane tuli tarena, viimane pirdu pihina…
Ottilie-Olga Kõiva 6.2.1932 – 9.11.2023🥀
Täna hommikul lahkus igavikuteele folklorist Ottilie-Olga Kõiva, teadlane, rahvus- ja rahvakultuuri talletaja ja tutvustaja, laulu-uurija.
Ottilie-Olga Kõiva, tuttavate ringis Olli, sündis 6.02.1932 Järvamaal Anna vallas. Laulu- ja luulelembesest kodust, kus ema pidas päevikut ja vahetas kirju Lilli Suburgiga, viis tee Tartu ülikooli ajaloo-keeleteaduskonda, mille Olli lõpetas 1954. a folkloori erialal. Seejärel töötas ta Eesti Rahvaluule Arhiivi, toonase nimega Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakonna teadurina, olles aastatel 1966—1977 osakonnajuhataja. Folkloristitööd tegi Olli Kõiva pühendunult ka pärast pensionile jäämist 1993. aastal: ilmusid „Vana kannel X. Paide ja Anna regilaulud“ (2014), „Aeg ärgata. Kakskümmend kaheksa eesti rahvalaulu. Kirja pannud Friedrich Reinhold Kreutzwald Järvamaalt Viisu külast 1828. aastal“ (2014), „Vana kannel XIV. Peetri regilaulud“ (2021).
2022. aastal pälvis Ottilie-Olga Kõiva Eesti Kultuurkapitali elutööpreemia.
Olli Kõiva huvi ja armastus regivärsilise rahvalaulu vastu sai alguse ülikoolipõlves, 1952. aastal Kihnu saarel välitöid tehes. Tekkis soe kontakt naislaulikutega, Olli võeti omaks, ka lauldi koos. Olli Kõiva hoiakut iseloomustab hästi ta enda poolt öeldu: „Olen kohanud laulikute seas väga palju erakordselt häid inimesi. Igal juhul on laulikud isiksused, keda kaaslauljad arvestavad. Nad võisid olla päris hariduseta, aga neil oli ju lauluharidus ja loomulik intelligentsus. Tõesti, kui vaadata neid nägusid: Paju Ann, Tälle Madli, Merase Liis, Suigu Mari, Ranna Elli ja Tungi-Mihkli Reet – minu meelest on mõni neist lausa vaimuaristokraadi näoga.“ (KK 2002, nr 2, lk 122). Läbi elu jäid Olli Kõiva uurimisteemadeks laulikuisiksused ja nende loomisviisid, lauluteemade seos kohaliku keskkonna ja isikliku elukäiguga, laulud pulmarituaalis ning Kihnu laulukultuur tervikuna. Ilmus rida artikleid (alates 1957. aastast), kandidaadiväitekiri „Regivärsilise rahvalaulu traditsioon Kihnu saarel“ (1965) ning akadeemilise regilauluväljaande „Vana kannel“ Kihnu köited, koostatud koos Ingrid Rüütliga (I 1997, II 2003). Väitekirja kaitsmisele tulid Kihnu naised laulma ning „Vana kandle“ Kihnu pulmalaulude köites algab üks Paju Anne laul sõnadega: „Ollikene, õekene ...“.
Olli Kõiva tegi kõike südamega. Lastele koostas ta rahvalauluvalimikud “Sõnakera” (1961) ja “Sinikirja linnukene” (1971), oli Eesti Raadio saatesarjade “Laula, laula, suukene” ja “Rahvaloomingu varasalvest” paljude saadete autor; ajatu on koos Herbert ja Erna Tamperega välja antud heliplaatide antoloogia “Eesti rahvalaule ja pilliligusid” ning selle juurde kuuluv tekstide ja kommentaaride vihk (1970, nüüdseks ilmunud ka CD-väljaande ja võrguteavikuna).
Olli Kõivat tuleb pidada pärimuse suurkogujaks. Lisaks Kihnule on ta eriti rikkalikult talletanud rahvaluulet oma kodukandist, innustades sellele tööle ka teisi. Ta on organiseerinud mitmeid kogumismatku ka mujale peale oma „lemmikpiirkondade“, näiteks Võnnu, Nõo, Sangaste, Põlva, Karula, Urvaste, Rõuge, Hargla kihelkonda. Kogumismatkadel käis kaasas inimesi väljastpoolt, sealhulgas näiteks Veljo Tormis, kellega jäid sidemed püsima aastakümneteks, viisikogujad-tudengid konservatooriumist ning inimesi teistest kõrgkoolidest.
Endale omase põhjalikkuse ja vastutulelikkusega juhendas Olli Kõiva arhiivi korrespondente, konsulteeris ja abistas kõiki arhiivi külastanud uurijaid õpilastest ja koduloolastest professoriteni. Ta jagas alati sooja tähelepanu ja toetust kõigile, eriti noortele kolleegidele.
Tänu selle kõige eest!
Tunneme leinas kaasa kõigile Olli lähedastele.
📷 EKLA, B- 180:149
12.11.23, 22:51
:: Vasta sellele sõnumile :: Vasta privaatselt ::
:: Tsiteeri ::
Teema: Tartu 1965:
Tartu 1965:
Ottilie-Olga (Olli) Kõiva (6.2.1932 – 9.11.2023) kandidaadiväitekirja „Ragivärsilise rahvalaulu traditsioon Kihnu saarel“ kaitsmisele 3. VI 1965. a. järgnenud koosviibimine. Olli Kõivale pannakse pähe „teaduse tanu“. Pildistas Ellen Liiv. ERA, Foto 7595
- Sind kutsuti Kihnus Paju Reedaks, see tähendab, et olid seal nagu kogukonnaliige? -- Muidugi olin omaks tunnistatud, muidu poleks mind naestõjahile – Kihnu „paabapraasnikule“ – võetud. Naised tulevad kokku, laulavad ja teevad hea laheda äraolemise, kui mehi kodus pole ja õlleankrus on veel pühadeõlut. Pidu käib kolme-neljani hommikul. Paju Reet oli minu nimi sellepärast, et Reedaks kutsutakse Kihnus kõiki Olgasid ja Paju talu oli kohe mu ööbimiskoha kõrval. Olin seal päris oma inimene. Paju Ann (Anna Loob) oli mulle kuidagi eriti lähedane. Kui ma 1959. aastal küla vahel ringi käisin, siis Paju Ann istus kivi otsas värava kõrval ja hapukurgikauss oli süles – ta oli juba märganud, et olen lapseootel, ja teadis, et ma väga tahan hapukurki. (Janika Oras, Kadri Tamm, „Olli Kõivat usutlemas“, Keel ja Kirjandus 2002, nr 2).
Ottilie-Olga (Olli) Kõiva (6.2.1932 – 9.11.2023) kandidaadiväitekirja „Ragivärsilise rahvalaulu traditsioon Kihnu saarel“ kaitsmisele 3. VI 1965. a. järgnenud koosviibimine. Olli Kõivale pannakse pähe „teaduse tanu“. Pildistas Ellen Liiv. ERA, Foto 7595
- Sind kutsuti Kihnus Paju Reedaks, see tähendab, et olid seal nagu kogukonnaliige? -- Muidugi olin omaks tunnistatud, muidu poleks mind naestõjahile – Kihnu „paabapraasnikule“ – võetud. Naised tulevad kokku, laulavad ja teevad hea laheda äraolemise, kui mehi kodus pole ja õlleankrus on veel pühadeõlut. Pidu käib kolme-neljani hommikul. Paju Reet oli minu nimi sellepärast, et Reedaks kutsutakse Kihnus kõiki Olgasid ja Paju talu oli kohe mu ööbimiskoha kõrval. Olin seal päris oma inimene. Paju Ann (Anna Loob) oli mulle kuidagi eriti lähedane. Kui ma 1959. aastal küla vahel ringi käisin, siis Paju Ann istus kivi otsas värava kõrval ja hapukurgikauss oli süles – ta oli juba märganud, et olen lapseootel, ja teadis, et ma väga tahan hapukurki. (Janika Oras, Kadri Tamm, „Olli Kõivat usutlemas“, Keel ja Kirjandus 2002, nr 2).
24.11.23, 17:48
:: Vasta sellele sõnumile :: Vasta privaatselt ::
