Teema: Re: 27.12 - laulutuba kõigile!!
Lauri laulis siis:
Sõbrad teile ma tahaks rääkida
üht lugu, mis kurvastab teid.
Ema haua peal väike tütarlaps
isa käe läbi surma kord sai.
Elas tütreke oma emaga,
kuid kaua ei kestnud see nii.
Ema haigeks jäi, hauda kantud sai,
väike tütreke üksinda jäi.
Elas tütreke oma isaga,
kuid kaua ei kestnud see nii.
Isa leidis pea uue kallima,
väike tütreke üksinda jäi.
Võõras emake võõrast tütrekest
ei kuidagi sallida võind.
Võõras emake ütles isale,
oma tütre sa surmama pead.
Hommik varane, väga varane,
isa hauale kutsub siis last.
minna ei tahtnud ta algul isaga,
kuid pärast siiski ta läks.
Korjas lillesid, punus lillesid,
ema hauale pani ta need,
isa vali hüüd: "Tule tütreke,
tule lähemal mulle sa nüüd!"
Nuga välgatas, tütar kiljatas,
veri ojana voolas seal maas.
Kirstu väikese, oma tütrele
Isa ahastades valmistas.
Isa pisarad, maha langevad
Ema hauale langevad nad.
Kandis hauale, ema kõrvale
Oma armsama tütrekse ta
Surnuaial seal, kus kaks ristikest,
puhkavad ema ja laps.
Lilled õitsevad, pärjad lamavad,
mis tegi ta enese jaoks.
Kesköö tunnil ju, isa ei saanud und
Oma kodust siis välja ta läks
Surnuaiale oma tütrega
Tasahilju ta kohtama läks
Tütre kurblik vaim, hauakünka peal
Näost valge ja silmad tal vees
Isa mõrtsukas langes põlvili
Oma tütrekse jalgade ees
Anna andeks mul, väike tütreke
sinu mõrtsukas olen ju ma,
Ilma sinuta, ilma emata
Ei edasi elada saa.
Koidik kumas siis, päikse kuldne kiir
Surnuaeda seal siis valgustas
Tütre salliga, lapse mõrtsukas
Oli puu külge riputand end.
Võõras ema küll, käis meest otsimas,
Kuid kaua ei kestnud see nii,
Toodi sõnum tal et puu okste all,
Tema mehe oli surm ära viind.
Võõras emake ainult aimas veel
Et tal arm oli mõistuse viind
Jõe laintesse oma elu viis
Nii sai lõpetud südamepiin.
Sõbrad teile ma tahan rääkida,
kui armastus pimestab teid,
ümber muutub ta, kui ei piiri pea,
jääb vaid nukrus ja lõpmata lein.
Oh, kased, kased, miks nii salakaval
on teie kohin tuuleõhu sees?
Et tiate, et möödunud on ajad,
mil armastasime ju teineteist.
Tuul on meil palju, palju jutustanud,
kas on ka minust miskit aimanud,
et minu kallim mind on unustanud
ja üksinda siin ilmas hulgun ma.
Oh, vägev tuul, sa tiadsid küll seda
ja tiadsid ka, mis ütles mulle ta,
et "kallim sinu omaks jään ma elu ajaks,"
tal polnud seda raske ütelda.
Tuul, sa ei võinud saladusi hoida,
sa jutustasid kaskedele kõik
ja selle pärast igal õhtutunnil
ma kahetsen, et tuul, sa kuulsid kõik.
Oh, armsad sõbrad, teile tahan laulda
üht veikest laulu oma eluloost,
et minu kallim mind on unustanud
ja jäädavalt on teist tema armastand.
Siis lauldi aga:
Kui äkab keväde üle maa,
viib jääkatte merelt minema,
siis Kihnu ranna rahvas ka
rannas räimi püidemas.
Eemält kuuldakse hüidijä heält
noota vietäkse mere piäl
aerud need naksuvad,
paadid need kõiguvad,
soovid sõudejal südametes liiguvad.
Looja, võta õnne anda,
hoia Kihnu mereranda.
Kui tuleb õnnistatud suvike
ja põldudel valminud viljake,
siis Kihnu ranna rahvas ka
heinamaal ja põllu piäl.
Higipisarad palgede piäl,
töö ja vaev neil kõikidel seäl.
Mitmed rändavad tormis ja tuules,
eemal, kaugemal kodude juurest.
Looja, võta õnne anda,
hoia Kihnu mereranda.
Kui tuleb sügisene vilu ja märg
ja lõppenud väliste tööde järg,
siis Kihnu ranna rahvas ka
suisest vaevast puhkamas.
Eemält tõttavad tagasi,
kes rändavad kaugeimaid radasi.
Lootes ootab emäkene poega,
lootes ootab neiukene peiukest.
Looja, võta õnne anda,
hoia Kihnu mereranda.
Kui tuleb tali, toob lund ja jääd,
kui palka randa sõudmas sa näed,
siis kompasi noolõ järele
üks laev seal sõidab merele.
Ankrusi, kette siätäkse,
hulga inimesi viätäkse.
Hurraa! rahvad hüiavad,
aga reedrite südämed rõemustavad.
Looja, võta õnne anda,
hoia Kihnu mereranda.
ning kohe järele:
Puhu tuul ja tõuka paati,
aja Kuramaale mind!
Kura ema oma tütre
lubas kodukanaks mull!
Lubas küll, ei annud aga,
nimetas mind joomariks!
Nimetas, et purjus peaga
varsa sõitnud vaeseks ma.
Kus ma joonud kõrtsi kuivaks?
Varsa vaevand millise?
Oma raha eest ma joonud,
sõitnud oma varsaga.
Puhu, tuul, ja tõuka paati,
aja Kuramaale mind!
Kura ema oma tütre
lubas kodukanaks mull!
Siis alustas Marika:
meil on elu keset metsa.
:,:keset puid ja põõsaid,
keset sammalt ja lilli.
Meil on elu keset metsa:,:
Meil on mitu oksa,
meil on mitu oksa.
:,:Aga tüvi see tõuseb taeva poole,
aga tüvi tõuseb sinitaeva sisse:,:
Meil on elu keset metsa,
meil on elu keset metsa.
:,:Aga seda me teame, et siniseks taeva saame,
sest süda laulab kuldse päikse poole:,:
Meil on elu keset metsa,
meil on elu keset metsa.
:,:keset puid ja põõsaid,
keset sammalt ja lilli.
Meil on elu keset metsa:,:
Marion hakkas siis:
:,: Kas on sul meeles veel kui laevalael :,:
mul laulsid tasa
ja kõlas kaasa
kui tantsukutse eemalt pillihääl.
Ma mäletan see oli lõikuskuul
kesk lainte koha
ja mere müha
Sa mulle punastades andsid suud.
Merd kalliks alati peab meremees
kuid siiski ruumi
ja tundeid kuumi
veel jätkub neiule ta südames
Nii tuulte kombel muutlik tunnetes
on tema süda
kuid siiski seda
jääb neiu armastama igavest
Me elumere peas üks laevuke
täispurjes lendab
ja kannab endas
üht kaunist nime kuldseil tähtedel.
See nimi põuepõhjas peidus mul
Ja sulle seda võin sosistada
Veel eluõhtul kui on jõudu mul
Siis võta vastu lahkumisehetk
See kink nüüd minult ja palun sinult
Sa seda hästi hoia eluteel
On meie laeva nimi armastus
Ja eluteele võib anda meile
Uut jõudu isegi ta mälestus
Ja siis läks lahti möll:
Suur Mari ja väike Peeter
Oh ui ui uuu
Suur Mari ja väike Peeter
Niki naki naki * valleraa
Oh ui ui uuu
Suur Mari tahi laadal mennä
Väike Peeter pidi koju jääma
---
Või valmis tegemä
Suur Mari tuli laadalt koju
Või valmis tegemata
Suur Mari tahtis valu anda
Pisike Peeter puges võivaati
Suur Mari pani punni pääle
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _