Asukoht: 1 / 2
Autor
Sõnum
Lauri Õunapuu

Avatar








Sõnumeid:2157
:: Tsiteeri ::
Teema: 27.12 - laulutuba kõigile!!
Hei!

Kordan siin veel üle, et 27 dets. on Vnalinna muusikamajas laulutuba avatud kõigile tullatahtjatele, nii meestele kui naistele kui lastele!!

Teemaks on uuemad rahvalaulud, samuti mõtleme läinud aastale ja uue aastaringi tegudele, kel soov, tulge kindlasti, võtke sõbrad-tuttavad ka kaasa, võibolla ka mõni hiline õunakribul või piarkook..

ja kindlasti ärge laule unustage.



_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _



Muudetud 1 korda. Aeg: 19.12.05 10:32 kasutaja: varulven poolt.
18.12.05, 14:42
Lauri Õunapuu

Avatar








Sõnumeid:2157
:: Tsiteeri ::
Teema: Re: 27.12 - laulutuba kõigile!!
Tänud kõigile kes tulid, oli mõnus.. lähiajal vist panen äkki siia ka lauldud laulude sõnad..

_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
28.12.05, 11:03
Lauri Õunapuu

Avatar








Sõnumeid:2157
:: Tsiteeri ::
Teema: Re: 27.12 - laulutuba kõigile!!
noh.. ma sis järgemööda enamvähem positan noid laule, mis seal lauldud sai, vai mai teagi, kuidas seda mugavaim oleks teha..

või panen, matsti, kohe siia järgi kõik ühes postis..

a vist teengi nii, ja kellel siis parandada on, see seda tehku..

_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
01.01.06, 23:09
Lauri Õunapuu

Avatar








Sõnumeid:2157
:: Tsiteeri ::
Teema: Re: 27.12 - laulutuba kõigile!!
27. 12 laulmine:

Lauri laulis:

Tuul teäb sedä tubada,
maru teäb sedä majada,
kus meid viimäks viidänessa,
ajal pikäl annetasse!
Kuna helläd kuna velläd
Kuna meie sinna saame
Kus on püsside pürina
Suuretükkide surina
Tinakuulide lõgina
Kuna helläd kuna velläd
Kuna meie sinna saame
Kus ei kuule kuke heältä
Kus on püsside pürina
Suurestükkide surina
Kuna helläd kuna velläd
Seal on helläd seal velläd
Seal on velläd vehkelemäs
Taadipojad tappelemäs
Seäl on helläd seal velläd
Seäl on vüöni meeste verda
Pooli sääri poeste verda
Ratsu kapja kaasa verda
Tühi viib tüdruku verda
Kuna helläd kuna velläd
Kuna meie sinna saame
Kus ei kuule kuke heältä
Egä linnu lauluheälta
Kus on tuuli tua teinud
Vesi lauad hööveldanud
Soo aga seinad sammeldanud
Seäl on helläd seal on velläd
Seäl on vüöni meeste verda
Pooli sääri poeste verda
Ratsu kapja kaasa verda
Tühi viib tüdruku verda

Leanne laulis:
(see on veidi umbkaudne ja mitte päris selge)

kõnnin mööda tuul on vaga
kätte jõudnud pime öö
kõik maailma inimesed
puhkvad päeva väsimust
Ainult mere kaldal kõnnib
kurvalt kaunis neiuke
Pisar kahvatanud palgel
Vaatab kaugel mereveel
meri meri enne olid
sina armas minule
aga nüüd on kole kole
(Kuidas sina kohid minu kõrvades)
Sest ma olen aru saanud
Et see laev on põhja läind
Ja minu kallim otsa saanud
Kõik minu lootus tühja läind

siis oli:

Kui olin alles väikene
Me külas elas nõid
Tal maja paksu metsa sees
Üks tuba tares on
Ei olnud kanajalgu all
Sel majal üldsegi
Nõid ringi käis
Ees puhas põll
Ja rõõmus alati
Tal oli kaasas madu-uss
Kel rästik nimeks on
Üks ronk kes oli süsimust
Üks kana ja üks konn
Tal tuba nõiarohtu täis
Mis rippus katte all
See oli ainus varandus
Mis hingetaga tal
Tal selge oli nõiakeel
Ja ussisõnad ka
Kui hunti kohtas metsateel
Siis vestles temaga
Ja kui meist keegi haigeks jäi
Ta keetis nõiateed
mis ära nurjas haiguse
Ja ema silmavee
Kuid nõidki oli surelik
Ta suri ammugi
Mets ümberringi murelik
Ei ahervaretki
Ja kui ma vahel sinna saan
Et leida lohutust
Näen kuuse otsas konutab
Üks ronk nii süsimust


siis kõlas:

Kord olin mina röövlite pealik,
minu salgas kaksteistkümmend meest,
:,: me röövisime rikkaid ja vaeseid
ja neidude südameid seest! :,:
Me laeval oli puusärgi kuju
ja mastiks oli võllapuu
:,: mille otsas oli verine plagu
ja selle peal surnupealuu :,:
Me sõitsime läbi kõik mered,
kus iganes peatus me laev,
:,: me panime voolama vered,
end rikkasti tasus me vaev. :,:
Me laeval oli saaki nii palju
ja viina, mis igamees jõi.
:,: Kõik röövis veealune kalju,
mis laevale hukatust tõi. :,:
Kõik mehed mul uppusid ära,
merepõhja neil vaikne sai haud.
:,: Mina üksinda pääsesin ära,
mu päästjaks sai laeva laud. :,:
Oh, oleks mina röövlite päälik,
minu salgas kaksteistkümmend meest.
:,: Mina rööviksin rikkaid ja vaeseid
ja neidude südameid seest! :,:

siis jällegi:

Ma märtsikuus läen merele
must maha jääb mu pruudike
Sest meri on mu elukoht
mu rõõm ja lootus, hädaoht
Kuskohas jõlusam on veel
kui suisel ajal mere pääl
Kui päike paistab soojasti
ja laev läeb kärmest edasi
Siis merelained hõlpsasti
minu laeva kandvad rannale
Kui vaiksed vagurad nemad on
siis merimehel ia õnn
Kui vä(a)hest aega üle jääb
siis mõttes oma pruuti näen
Siis mõttes tervist saadan tal
kas olgu kaugel lähedal
Kui ilm läeb vahest tormile
tuul tõstab laened kõrgele
Ei siiski julgust kaota ma
ei rõhu südant murõga
Kõik asjad jumal hästi säeb
ja pruut mu järel nutma jäeb
Ei maa pial polõ teenistust
mis peästaks surma suust
Kus inimesel loodud surm
ei siält teda ära peasta hirm
Ma märsikuus läenmerele
Must maha jääb mu pruudike

Oliver võttis siis:

Ärsi ärsi meie härra
Kuldakrooni prouakene
Hõbedanööri härrakene
Kes see meile talgud andnud
Sest need talgud olid head
Ei ei jalad kandnud pead
Täna saab trilli tralli lüüa
Homme saab uni magatud
Teisipäev saab teule mindud
Kolmapäev kiva vedama
Neljapäev nisu tegema
Reede puida raiumaie
Laupäe laudu lõhkumaie
Tuli seti pühapäeva
Hakkas sukki nõelumaie
Anu kingi kortsimaie
Tuli see kassi küürakaela
Viis mu kitsa kingalapi
Ja mu pastla paraja paiga
Hakkasin kassi taga aama
Kass läks joostes kaevu juurde
Läksin külast köisi tooma
Nigulalt sain niineköie
Tõnurilt tõin toomeköie
Kangurilt kanepiköie
Viis köie viskasi köie
Viskasi köie kassi kaela
Ei saand kassi kaevust välja
Nika näka niineköis
Tõmbas katki toomeköie
Katki läks kanepiköis
Oli mul üksi kõlgapaela
Tõmbasin kassi kaevust välja
Kassi kaevu ääre peale
Hakkasin kassi haugutama
Kassi nahka võttamaie
Mis ma siis sest kassist sain
Pea pealt sain peiu kingad
Nina pealt sain neiu kingad
Kaela pealt sain 8 paari
Külje pealt sain 10 paari
Selja pealt sain 7 paari
Sabast paari saapaaida
Küljeluust sain küljelaula
Sääreluust sain sängisamba
Reieluust sain reievarda


Lauri jällegi:

See Muhu aga saare mullapind
on üles kasvatanud mind.
Kui nägin mina väinas sulavett
siis kallimale räägin tõtt.
Et mul oli nõu ära minna
Hollandi ja Riia linna.
Nõu oli minna igaühel
aga raske naisemehel.
Kõige raskem oli nendel
kes olid pruudid võtnud endal.
Siis mardini võin ära olla
siis võin jälle koju tulla.
Siis hüüan aga :"Tere õde, vend!
Kas koju ootasite mind?"
Kas alles aga on minu vanemad?
Või on nemad muldas mõlemad?
Kas alles on see rooriõis
Kes mulle enne passis küll
Aga Roosi oli käinud suurel maal
Nii hommikul kui õhtu aal
See Roosi oli käinud Tallinnas
Ja leidnud uie kallima.

Lauri lasi edasi:

Kui mina ükskord noores eas
Võtsin vana naise
Siis tema kurat kiusas mind
Ühest päevast teise

Läksin surnuaiale
Palusin seal surma
Tule surm oh päästa mind
Vii mu naine hauda

Läksin koju tagasi
Naine oli surnud
Surmaingel oli ta
Oma kaasaks viinud

Kui teda hauda kanneti
Palusin siis kandjaid:

Kandke teda hellasti
hoidke teda süles
muidu kurat mine tea
ärkab raisk veel üles

Ja kui seda kella lüüeti
Palusin siis lööjaid:

Mis te kurat jamate,
Ärge helistage!
Minu mõrd see kuuleb ka
Ka teise ilma taade!

Kui teda hauda mateti
palusin siis matjaid:

matke teda hoolsasti
ärge raputage
Matke teda hellasti
muidu kargab üles

Seisin hauakünka peal
Rõõmupisarates.

läksin koju tagasi
võtsin noore naise
nüüd tema kurat kiusab mind
ühest päevast teise

Lauri jällegi võttis:

Tallinnast Rahumäele
on umbes versta kuus
Kust igal päeval toodaks
üks surmaohver uus

Hea sõber pane tähel
kui lähed Nõmmele
Üht mändi tee ääres,
mis veripunane

Sinna männi külge risti
teeb kaunis neiuke
Ja ütleb: „mälestuseks
minu armsa peiule”

Mispärast selle risti
see neiu sinna lõi
Ja südaöösel üksi
tema sinna paika jäi?

Kulduur ja hõbeehted
ja kullast sõrmuksed
Tema sinna maha pani
ja langes põlvili

Sind leinates ei taha
ma ennast ehtida
Sinu mälestuseks pean ma
veel palju võitlema

Siis üles tema vaatas
ja ütles: „Süüta puu,
Kui oleksid sul sõnad,
küll räägiks sinu suu.

Sinu okste külge poodi
minu armas peiuke
Ja surnult koju toodi,
see rõhub minu südame..”

Oliver laulis siis:

Näie põtra põllo pääl
Tsubariki tsuup tsiki kaalina
Soku suurõ söödüle
Võti püssü pütü päält
Taba taaritõrdo päält
Lätsi vällä tagasi
Panni paugu põdrale
Põdõr sattõ põlvildõ
Soku suurõ söödüle


_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _



Muudetud 2 korda. Aeg: 02.01.06 18:01 kasutaja: varulven poolt.
01.01.06, 23:13
Lauri Õunapuu

Avatar








Sõnumeid:2157
:: Tsiteeri ::
Teema: Re: 27.12 - laulutuba kõigile!!
Siis laulis Lauri:

Metsa läksin
Tibu nibu
Metsa läksin ma
Metsa läksid sa
Metsa läksid kõik kes seal maas olid ka
Püssi võtsin
Karu nägin
Karu lasin
Naha sain
Turgu viisin
Raha sain
Kõrtsu läksin
Tüli sain
Peksa sain
(Jako lisas: Pokri läksin)

Ülle ja Siim hakkasid:

Ants astus paksu metsa sees
Ai salladiridiradiraa
Ants astus paksu metsa sees
Aiaa diraa
Ja jäägri koerad tema ees
Tal vastu tuli röövlisalk
Neil mõegad-püssid olid käes
Üht tütarlast nemad poosid seal
Ants tõmbas mõega tupe seest
Ja röövlisalga maha lõi
Neid tõmbas sõrmest sõrmuse
Ei sinu sõrmust taha ma!
Vaid sind aga endale kosida
Ei seda teha ma ei või
Sest olen varem kihlatud
Ühe noore Rootsi krahviga
Ah nii!
Siis võid sina põrgu kerida
Ja koos oma Rootsi krahviga!
Ants astus paksu metsa sees
Ja jäägri koerad tema ees

Lauri võttis:

Kos lät's neio jo?
Kõlgusehe jo.
:,: Ailuli, ailuli loo
kõlgusehe joo :,:
Minakõne ka
mano magama.

Tätä väl'lä tul'l
suurõ nuiaga.

Hirme härme jo
mullõ pääle tul'l.

Minakõne ka
mõtsa plagama

Susi mõtsan ol'l,
põõsa takast kai.

Kohes ma no lää
taivahe ei saa?

Põrguhe ma lää
Saksu teenimä

Saksa katlan kei,
tuld neil alla tei

Leanne jällegi:

Mu isa imetegija
Mu ema imenägija
Tegi mulle imekasuka
Üks nahk oli ületsid pidi
Kaks nahka olid karutsidpidi
Teine nahk oli teisipidi
Siis läksin Kirbla kirbutieda
Laikküla laket maanteed mööda
Kes tulid vastu heitsid risti
Nüid tuleb kurat kiriku
Paharett tuleb palveelle
Langepale laalekotta

Lauri, Siimu palvel jällegi:

Muud panid muud panid vennikäne
Muud panid mustad saani ette
Täied täkud talla ette
Ja siis soitsid nad kiriku
Ma panin ma panin vennikäne
Ma panin kerbu kresla ette
Täi aga tüövankri ette
Ja siis soitsin ka kiriku
Kohe soitsin koori peale
Sealt mina kargasin kantsli peale
Ja mina aasin altarisse
Inimesed hirmusid
Ja kogudus siis kohmetas
Hahahahaha..

siis kõlas:

Kaks armastajat juhtusid kord kokku metsateel
Tai rudi tai rudi trallallaa miks sina mind ei armasta
Nemad puu alla maha istsivad, ei julgenud rääkida
Viimaks Kustav ütles Iidale: miks sa ei ole kurb
Ma homme laulatusele sõidan oma pruudiga
Siis Iida ära ehmatas, näost valgeks läks kui kriit
Ta tõusis puu alt ülesse, läks oma kambrisse
Kui äripäev oli mööda läind ja pühapäev oli tulnud
Siis istus Iida akna all ja kammis oma pääd
Siis nähti eemalt tulemas Kustav, pruut ja pulmarong
Iida viskas kammi lauale, lõi juuksed seljale
Ta elavalt toast välja läks, surnult kanti tagasi
Kui pühapäev oli mööda läind ja kesköötund oli tulnud
Siis seisis Iida kurblik vaim Kustavi voodi ees
Siis teise päeva hommikul Kustav ütles naisele:
Ma täna öösel kohutavat und olen näind, nii hirmsat koledat
Meie tuba oli pisikesi loomi täis, kõik veripunased
Siis toodi sõna Kustavil – sinu vana pruut on surnud
Kustav tõusis voodist ülesse, läks Iidat vaatama
Mamma viis ta papa kambrisse, kus Iida magas nüüd
Kustav langes maha põlvili, et anda Iidal suud
Iida kolm venda ütlesid, mis otsid sina siit
Suud anna oma naisele ja mitte Iidale
Kustav haaras põuest volveri, lõi endal rinnusse
Noor naine jäägu leinama, mina suren Iidaga
Kaks armastajat surivad, ühte hauda maeti



_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
01.01.06, 23:18
Lauri Õunapuu

Avatar








Sõnumeid:2157
:: Tsiteeri ::
Teema: Re: 27.12 - laulutuba kõigile!!
Seejärel lauldi:

Kord läksid kolm sõpra, kord läksid kolm sõpra,
:,: kord läksid kolm sõpra üle Koivamaa jõe. :,:
Ja sõprade majja ja sõprade majja,
:,: ja sõprade majja siis viis nende tee. :,:
Oh mamma mis maksab, oh mamma mis maksab,
:,: oh mamma mis maksab teil õlu ja viin. :,:
Kas on teie ilus, kas on teie ilus,
:,: kas on teie ilusam tütar ka siin. :,:
Meil õlut ja viina, meil õlut ja viina,
:,: meil õlut ja viina on rohkem kui lund. :,:
Aga tütar see magab, aga tütar see magab,
:,: aga tütar see magab juba igavest und. :,:
Siis läksid nad kambri, siis läksid nad kambri,
:,: siis läksid nad kambri, kus ta lamas kirstu sees. :,:
Ja võtsid tal räti, Ja võtsid tal räti,
:,: Ja võtsid tal rätiku silmade pealt. :,:
Ja andsid ta närtsind, ja andsid ta närtsind,
:,: ja andsid ta närtsinud huultele suud :,:
Kui elasid olid, kui elasid olid,
:,: kui elasid olid, olid kaunim kui kuld. :,:
Nüüd lamad sa kirstus, nüüd lamad sa kirstus,
:,: nüüd lamad sa kirstus, oled mustem kui muld. :,:
Siis läksid kolm sõpra, siis läksid kolm sõpra,
:,: siis läksid kolm sõpra, kuhu viis nende tee. :,:


Oliver laulis:

Haanja miis vidi lubjakivve
Kolm päivä Võrole
Haanja miis läts tiganiku puuti
Oma kolme kopkaga
Tahtse osta püksünöpse
Uma higivaiva iist
Haanja miis nägi silgupüttü
Tiganiku leti iih
Haanja miis pallõl puutisaksa
„Esänd lupa tsurgata!”
„Tsurka no tsurka Haanja miis
Uma leiväpalokõist!”
Laul sai otsa laul läks mõtsa
Ei lää inämb edäsi

Ülle võttis vaadates Heleni sukakudumist:

Ma istsin õues ukse ees
Ja sukavardad minu käes
Üks ilus lind see laulis sääl
Tule tagasi tule tagasi
Tule tagasi tule tagasi
Ära laupäe õhtut ootagi
Tule üksinda tule sukassa
Tule siis kui teised magavad
Peig tuli naerul näoga
Ja kummardas mind peaga
Ma tõusin üsna ülesse
Ja panin vardad sülesse
Peig tuli naerul näoga
Ja kummardas mind peaga
Ta käsi katsus kalliste
Mu kaelaehteid hellaste
Mu süda tuksus ligidast
Meil mõttes mõnda usinast
Kes seda ei saa uskuma
See võtku vaevaks katsuda
Nii hea on armus elada
Ja mõnus rõõmsast mängida
Helen:
Tuled hulgaga saad malgaga
Tuled üksinda saad magada.

Lauri tuletas meelde:

Sääl väikses vaikses Rakvere linnas
Suure ojakalda peal
Ehitatud kivist maja,
Raudsed trellid akna ees

Mäe pealt alla veereb vanker
Võõras härra istub sees
Pöörab ümber ja siis küsib
Hobust kinni pidadaes

Kuule sõber ütle mulle
Kelle maja see siin on
Ja kes peremees siin majas
Ja mis tema nimi on

Härra see on kroonu maja
Rakvere linna uulitsal
Ja kes peremees siin majas
Praegu Eesti vabariik

Kannatajaid siin on palju
Leidub igas kambris neid
Mis sest küsida on vaja
Mis nad keegi ära teind

Mütsi peast ära võttis
Ühte vangi nägi ta
Oh mispärast saatus nuhtleb
Teid mu sõbrad rääkige

Mis sest küsida on vaja
Mis nad keegi ära teind
Mul on omal seitsmes aasta
Vabadust pole ammu näind

Kes on röövind kes on tapnud
Kes on vekslit võltsinud
Ja kes noore neiu pärast
Vabaduse kaotanud

Lauri jällegi poiste palvel (kuna seltskonnas ju oli kaks Jakot koguni!):

Jako Järva saksalanõ
Kalõvinõ poisikõnõ
Kuuli tä haukma Hurmi-Harmi
Kiriväq piniq kilgutama
Aiõ tä pääda akõnillõ
Kaie ussõ läbi paja
Sya näi tõlla moro pääl
Vainu näkk vankri varo ala
Jako Järva saksalanõ
Kalõvinõ poisikõnõ
Viidi ar sõtta sõitõmahe
Vinne väkke veerümähe
Luits jäie livva veere pääle
Väits jäie leeväpätsi pääle
Pala jäi suuhtõ pandõmalda
Jako Järva saksalanõ
Kalõvinõ poisikõnõ
Viidi ar sõtta sõitõmahe
Vinne väkke veerümähe

Helen laulis siis:

Siin me seltsis selle aasta
Jumal aga teab kus tuleva aasta
Muist meist maetaks mulla alla
Muist meist liiva liidetakse
Muist meist viiaks Venemaale
Muist meist hallid kuued saavad
Siin meid pietakse küll lolliks
Meie lähme Riiga siidiselliks
Siidiselliks samettrolliks
Seal ies meitel paistab Hiiumaa
Ja saame näha Saaremaad
Seal uotab kena neiu ies
Selle kena tema kirjava kördi sies
Mets meid söödab mets meid juodab
Mere lained katavad

Siis jällegi Lauri:

Me lähme kõrtsi kõndima
Ja kõrtsikaupa katsuma
Kas nied kannud kandvad õlut
Või nied mõedud mõetvad viina
Kui ei kanna siis kadugu
Selle kõrtsi ma kautan
Kõrtsilauad ma lautan
Uksed saadan ulkumaie
Mis meil viga kõrtsis käies
kõrtsis käies viina juues
saksa kombel saia süies
ratas vieretab rahada
iga kodar kopikuida
rummud hõberublasida
päiväd pienikest rahada
oh sina ullu kõrtsipapa
ei sina taha hõbõraha
vaid tahad vana vaskõraha
sie on kindel kirstunurgas
sie on vagur vakapõhjas


_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
01.01.06, 23:21
Lauri Õunapuu

Avatar








Sõnumeid:2157
:: Tsiteeri ::
Teema: Re: 27.12 - laulutuba kõigile!!
Lauri laulis siis:

Kui mina Peipsi piiril käisin,
Alatskivil sääl;
Tüki aega mina seisin
Surnuaia pääl.

Kus on palju inimesi,
hauas hingamas,
kalmudel puuristikesi,
palju seisamas

Ühe risti peale oli nõnda
on sääl kirjutud:
Siia on üht Eesti venda
maha matetud.

Oli tema Laksi Tõnis
talu peremees
Eluaeg tema mõisat teenis
palehigi sees.

Raskes elus õhkas Tõnis:
Millal saab küll ka
Meie elu paranema,
saab meil pärismaa?

Virumaa poolt tõusis kära,
mehed hõiskasid:
"Vennad, mehed, lähme ära
Venemaale siit!

Venemaale virutagem:
seal meil isamaa!
Samarasse sirutagem;
sealt saab hingemaad!"

Seda kuulsid palju rahvast,
Laksi Tõnis ka!
Ühtekokku tõtsid vahvast
nõu pidama.

Raha nad sääl nõutasivad
Katsujatele,
Keda nemad saatsivad
Sääl Volga kaldale

Kõik nad mõisas käest andsid
omad asemed.
katsujad aga kaugelt kandsid
Sandid sõnumed.

Nõnda, et kõik maha jätsid
Sinna mineti;
Mõisast paluda veel võtsid
Maju tagasi.

Majad aga ära antud
Juba teistele
Võõras mees ju sisse pandud
Laksi talusse.

Suures mures mõtles Tõnis:
"Kuhu läen ma nüüd?"
Seal siis tuli surm ja ütles:
"Lähme ära siit!"

Seitse jalga pikkusele
neli jalga lai
maatükk Laksi Tõnisele
viimaks antud sai.


Helen jällegi:

Sambuuri linnas elas ka
kord kangur kahe lapsega
Valeri valera
Kord kangur kahe lapsega
neil surid ära vanemad
jäid vaeseks lapseks mõlemad
siis poeg läks kroonut teenima
tütar Venemaale teenriks sai
poeg teenis kroonut ausaste
sai varsti priiks ja vallale
tema hakkas kodu minema
tema tee läks kõrtsist läbi siis
tema nägi kõrtsis neiukest
läks kohe juttu ajama
oh ütle kena neiuke
kus on sinu armsad vanemad
Sambuuri kangru tütar ma
Ja Kateriina nimega
Siis oled ju minu õeke
Ja mina sinu vennake
Eks otsi omal kallimat
Ja mina omal kaasat ka

Lauri laulis:

Mina olen oma ema-isa ainukene vara,
kõik raha mis ma teenin selle joon mina ära

:,:Vat mina olen mies, mina olen aga mies
mina elan aga uhkelt ilma sies!:,:

kõrtsis mina lakun küll õlut küll viina,
mamma peab hobusega koju mind viima

säng on mul sagedaste kõrtsi taga kraavis
hommikul leian ennast sigadega paaris

aga vest on mul aus, ta on selgest siidist
seljatagune on risti-rästi niidist

Pintsak minu seljas on kentsakas
selle kinkinud mulle üks untsakas

tema üks käis on lagunenud ära
ja teine on ammugi kadunud ära

särk minu seljas on must kui pigi
vett ega seepi pole saanud tema ligi

oh seda häda ja on seda hirmu
minu pükstel istmetagust pole mitte põrmu

mütsil, mis mu peas on 7 auku sees
täi vahib välja, hõbeprillid ees

saapad minu jalas on sandi jalast võetud
sant sai tee äärde paljajalu jäetud

enne mina olin poiss, nagu höövel
sagedaste tüdrukute südamete röövel

enne mina tantsisin neiudega saalis
nüüd pööran sigadega kõrtsi taga kraavis

enne mina pöörasin neiudega sängis
nüüd mängin torupilli kõrtsinurgas bändis

kui olin noorem veel, sain kombelõtvuskeelu
nüüd lasen vabalt kõrtsi ukse taga ---

ja kui mina sureks ja hauda mina kaoks,
siis nutaksid kõik teised ja laulaksid mu auks

:,:Vat mina olen kalts, vat mina olen kalts,
Mina olen üks vaene kaltsude kalts:,:


_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
01.01.06, 23:23
Lauri Õunapuu

Avatar








Sõnumeid:2157
:: Tsiteeri ::
Teema: Re: 27.12 - laulutuba kõigile!!
Lauri laulis siis:

Sõbrad teile ma tahaks rääkida
üht lugu, mis kurvastab teid.
Ema haua peal väike tütarlaps
isa käe läbi surma kord sai.

Elas tütreke oma emaga,
kuid kaua ei kestnud see nii.
Ema haigeks jäi, hauda kantud sai,
väike tütreke üksinda jäi.

Elas tütreke oma isaga,
kuid kaua ei kestnud see nii.
Isa leidis pea uue kallima,
väike tütreke üksinda jäi.

Võõras emake võõrast tütrekest
ei kuidagi sallida võind.
Võõras emake ütles isale,
oma tütre sa surmama pead.

Hommik varane, väga varane,
isa hauale kutsub siis last.
minna ei tahtnud ta algul isaga,
kuid pärast siiski ta läks.

Korjas lillesid, punus lillesid,
ema hauale pani ta need,
isa vali hüüd: "Tule tütreke,
tule lähemal mulle sa nüüd!"

Nuga välgatas, tütar kiljatas,
veri ojana voolas seal maas.
Kirstu väikese, oma tütrele
Isa ahastades valmistas.

Isa pisarad, maha langevad
Ema hauale langevad nad.
Kandis hauale, ema kõrvale
Oma armsama tütrekse ta

Surnuaial seal, kus kaks ristikest,
puhkavad ema ja laps.
Lilled õitsevad, pärjad lamavad,
mis tegi ta enese jaoks.

Kesköö tunnil ju, isa ei saanud und
Oma kodust siis välja ta läks
Surnuaiale oma tütrega
Tasahilju ta kohtama läks

Tütre kurblik vaim, hauakünka peal
Näost valge ja silmad tal vees
Isa mõrtsukas langes põlvili
Oma tütrekse jalgade ees

Anna andeks mul, väike tütreke
sinu mõrtsukas olen ju ma,
Ilma sinuta, ilma emata
Ei edasi elada saa.

Koidik kumas siis, päikse kuldne kiir
Surnuaeda seal siis valgustas
Tütre salliga, lapse mõrtsukas
Oli puu külge riputand end.

Võõras ema küll, käis meest otsimas,
Kuid kaua ei kestnud see nii,
Toodi sõnum tal et puu okste all,
Tema mehe oli surm ära viind.

Võõras emake ainult aimas veel
Et tal arm oli mõistuse viind
Jõe laintesse oma elu viis
Nii sai lõpetud südamepiin.

Sõbrad teile ma tahan rääkida,
kui armastus pimestab teid,
ümber muutub ta, kui ei piiri pea,
jääb vaid nukrus ja lõpmata lein.

Oh, kased, kased, miks nii salakaval
on teie kohin tuuleõhu sees?
Et tiate, et möödunud on ajad,
mil armastasime ju teineteist.

Tuul on meil palju, palju jutustanud,
kas on ka minust miskit aimanud,
et minu kallim mind on unustanud
ja üksinda siin ilmas hulgun ma.

Oh, vägev tuul, sa tiadsid küll seda
ja tiadsid ka, mis ütles mulle ta,
et "kallim sinu omaks jään ma elu ajaks,"
tal polnud seda raske ütelda.

Tuul, sa ei võinud saladusi hoida,
sa jutustasid kaskedele kõik
ja selle pärast igal õhtutunnil
ma kahetsen, et tuul, sa kuulsid kõik.

Oh, armsad sõbrad, teile tahan laulda
üht veikest laulu oma eluloost,
et minu kallim mind on unustanud
ja jäädavalt on teist tema armastand.

Siis lauldi aga:

Kui äkab keväde üle maa,
viib jääkatte merelt minema,
siis Kihnu ranna rahvas ka
rannas räimi püidemas.
Eemält kuuldakse hüidijä heält
noota vietäkse mere piäl
aerud need naksuvad,
paadid need kõiguvad,
soovid sõudejal südametes liiguvad.
Looja, võta õnne anda,
hoia Kihnu mereranda.
Kui tuleb õnnistatud suvike
ja põldudel valminud viljake,
siis Kihnu ranna rahvas ka
heinamaal ja põllu piäl.
Higipisarad palgede piäl,
töö ja vaev neil kõikidel seäl.
Mitmed rändavad tormis ja tuules,
eemal, kaugemal kodude juurest.
Looja, võta õnne anda,
hoia Kihnu mereranda.
Kui tuleb sügisene vilu ja märg
ja lõppenud väliste tööde järg,
siis Kihnu ranna rahvas ka
suisest vaevast puhkamas.
Eemält tõttavad tagasi,
kes rändavad kaugeimaid radasi.
Lootes ootab emäkene poega,
lootes ootab neiukene peiukest.
Looja, võta õnne anda,
hoia Kihnu mereranda.
Kui tuleb tali, toob lund ja jääd,
kui palka randa sõudmas sa näed,
siis kompasi noolõ järele
üks laev seal sõidab merele.
Ankrusi, kette siätäkse,
hulga inimesi viätäkse.
Hurraa! rahvad hüiavad,
aga reedrite südämed rõemustavad.
Looja, võta õnne anda,
hoia Kihnu mereranda.

ning kohe järele:

Puhu tuul ja tõuka paati,
aja Kuramaale mind!
Kura ema oma tütre
lubas kodukanaks mull!

Lubas küll, ei annud aga,
nimetas mind joomariks!
Nimetas, et purjus peaga
varsa sõitnud vaeseks ma.

Kus ma joonud kõrtsi kuivaks?
Varsa vaevand millise?
Oma raha eest ma joonud,
sõitnud oma varsaga.

Puhu, tuul, ja tõuka paati,
aja Kuramaale mind!
Kura ema oma tütre
lubas kodukanaks mull!

Siis alustas Marika:

meil on elu keset metsa.
:,:keset puid ja põõsaid,
keset sammalt ja lilli.
Meil on elu keset metsa:,:

Meil on mitu oksa,
meil on mitu oksa.
:,:Aga tüvi see tõuseb taeva poole,
aga tüvi tõuseb sinitaeva sisse:,:

Meil on elu keset metsa,
meil on elu keset metsa.
:,:Aga seda me teame, et siniseks taeva saame,
sest süda laulab kuldse päikse poole:,:

Meil on elu keset metsa,
meil on elu keset metsa.
:,:keset puid ja põõsaid,
keset sammalt ja lilli.
Meil on elu keset metsa:,:

Marion hakkas siis:

:,: Kas on sul meeles veel kui laevalael :,:
mul laulsid tasa
ja kõlas kaasa
kui tantsukutse eemalt pillihääl.

Ma mäletan see oli lõikuskuul
kesk lainte koha
ja mere müha
Sa mulle punastades andsid suud.

Merd kalliks alati peab meremees
kuid siiski ruumi
ja tundeid kuumi
veel jätkub neiule ta südames

Nii tuulte kombel muutlik tunnetes
on tema süda
kuid siiski seda
jääb neiu armastama igavest

Me elumere peas üks laevuke
täispurjes lendab
ja kannab endas
üht kaunist nime kuldseil tähtedel.

See nimi põuepõhjas peidus mul
Ja sulle seda võin sosistada
Veel eluõhtul kui on jõudu mul

Siis võta vastu lahkumisehetk
See kink nüüd minult ja palun sinult
Sa seda hästi hoia eluteel

On meie laeva nimi armastus
Ja eluteele võib anda meile
Uut jõudu isegi ta mälestus

Ja siis läks lahti möll:

Suur Mari ja väike Peeter
Oh ui ui uuu
Suur Mari ja väike Peeter
Niki naki naki * valleraa
Oh ui ui uuu
Suur Mari tahi laadal mennä
Väike Peeter pidi koju jääma
---
Või valmis tegemä
Suur Mari tuli laadalt koju
Või valmis tegemata
Suur Mari tahtis valu anda
Pisike Peeter puges võivaati
Suur Mari pani punni pääle


_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
01.01.06, 23:29
Lauri Õunapuu

Avatar








Sõnumeid:2157
:: Tsiteeri ::
Teema: Re: 27.12 - laulutuba kõigile!!
Lauri, Tiidu rõõmuks:

Esmaspäeval Aruküla jaamas
kena neidu tundma sain.
Neiu neiu sina minu neiu,
ainult sind ma armastan
Teisipäeval sama lugu
selle neiu järele
Kolmapäeval kohtusime
Taas Aruküla jaama ees
Neljapäeval vandusime
Truudust teineteisele
Reedel kihlati meid ära
Õpetaja toa sees
Laupäeval pulmakära,
Mees ja naine olime
Naine naine, sina minu naine,
Ainult sind ma armastan
Pühapäeval makasime
Voodis mamma teki all
Esmaspäeval riid ja tüli,
Naine nutab akna all
Naine naine, sina minu naine,
Naine, sind ma ei armasta

Ja siis Helen:

Kos sa sõidat iirekene?
Tsirku nirku
Mõtsa puid ragume
Agu puu pähä satas?
Ma karga kannu ala
Vaist sa sinna ärä külmät
Ma tii tille tulõkõsõ
Vaist sul kõtt ärä kõrbes?
Mina võia võismagõ
Kost sa tühi või saad?
Noorõ naise nurmikust
Vana naisõ vaksikust

Ja Leanne:
(kindlasti mõned minupoolsed ebatäpsused siin)

Iirekene kos sa lähed
Ma läe metsa palki raiuma
A kui see palk sul kaela kukub
Eks ma karga kannu alla
Kui sa sinna nälga sured
Eks ma näri haava koort
Kui see kurku kinni hakkab
Eks ma nõelu nõeltega
Kui see vere välja tõmbab
Eks ma võia võid pääle
Kust sa selle või võtad
Võtan musta naise käest
Kust see must naine võtab
Võtab musta totu käest
Kust see must tott võtab
Võtab enalt heinamaalt

ja siis siit-sealt:
..
Kust see heinamaale saab
..
Kas sa ei tea kulla mees
Kevadel ta seemnest tuleb
Päike paistab vihma sajab
Kust kohast see paistab
Päike paistab taeva seest
..
Või sa hull seda tead
Äkki paistab kosmosest
...
Ei kosmosest ta paista saa
Kosmoses on pime ka
..
Kosmoses on kosmonaudid
..
Astra sees on astronaudid
..
Sealt see paistab alla
Sealt see vili hakkab kasvama
..
Kust see totu kuule sai
..
Mis ses tott seal kuu peal tegi
..
Küllap ta seal juustu sõi
..
A kust see juust sinna sai
Küllap hiired sinna jätsid
..
A kust need hiired sinna said
..
Küllap nad siis hüppasid
..
Ma arvan, et keegi hoopis lükkas neid..

Lauri alulis siis:

Küll kerkib maa ja õhud värisevad
ja tolmupilved katvad päikese
küll hüüab pasun trummid põrisevad
nad vaimustavad vapraid surmale

Seal kuusevõsandikus haljal rohul
üks Eesti soldat viimsel võitlusel
ta silmad vaatvad, süda pole rahul
veel saadaks viimist tervist omakseil

Siis möödaminnes astub tema ligi
üks truu ja tuttav sõjaseltsimees
ta pühib rätikuga laubalt higi
ja seisateleb korraks tema ees

Oh sõber hea, et Sinu viimsel tunnil
ma möödaminnes siia juhtusin
Sa sured isamaa ja keisri sunnil
ja varsti lõpetud on Sinu piin

Siis surija veel kätt tal tahab anda,
kuid nõrk on see, ta langeb tagasi
ei ole jõudu seda temal kanda
siis vaikselt räägib tema ommeti

Ma suren nüüd, oh andku taevas võitu
et saaks need mäed ja rahvas vabastud
ei näha saa ma homse päeva koitu,
tie Sina siis, mis vandes lubatud

Mu Eestimaa sääl kaugel põhjarannal,
kus jäi mu arm, kus jäid mu omaksed
Kus kandis mind mu ema armurinnal,
kui lähed, vii neil palju tervisid

Kui surija nied sõnad rääkind oli,
siis tõmbas hinge sügavasti ta,
ta rinnus kustus viimne elutuli
ja vapper soldat suri rahuga

Siis kolm kord pihutäie mulda pani
ta rinnal seltsimees ja lausus veel:
"Sa puhka siin, Sul igavene uni,
ehk langen ma Su seltsi täna veel!"

Ülle ja Lauri ja kõik:
(ja üks salm ei tulnudki meelde, mis mul praeguseks juba olemas on)

Nii kurblik on poissmeeste elu
Heameelega võtaks ehk naist
Aga pagan, see teeb mul peavalu
Ei leia ma üht ega teist

Kord tegin ma sellest ka juttu
Et neiu ma võtan su ää
Aga vastuseks sain ma ruttu
Oh talumats, sulle ma ei läe

Ei ole sul armastust tundmist
Mis koolitud noormeestel on
Sa mõistad küll äestamist kündmist
Kuid see pole neidude õnn

Sa oled nii must nagu pigi
Kui rehtesid peksmas sa käid
Su habe täis tahma ja higi
Kui mustlane välja sa näed


_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
01.01.06, 23:32
Lauri Õunapuu

Avatar








Sõnumeid:2157
:: Tsiteeri ::
Teema: Re: 27.12 - laulutuba kõigile!!
Helen laulis siis:

Ema mul ütles võta naine
Muidu on su elu vaene
Tii-lilli tii-lilli, teistel kõigil naised
Till-lil-lilli sina oled ilma
Võta ruttu naine
Poeg teeb pulmad peagi
Isa hing ei teagi
Tuleb tali istub toas
Uhke noorik, tanu peas
Lita-lota lumi sajab
Kits läks karja kampsun seljas
Heering heering heida maha
Suure silgu seljataha

Ja siis lauldi:

Aga oh mis lõbu oli ilmas seal
Neil tütarlastel ilma peal
Isa kelguga neid ümber veab
Ja ema neid poiste ette seab

Maalt neiu läks linna loll kui sokk
Käis uulitsal kui koitand vokk
Sai elatud linnas nädalit kaks
Sai ümber koolitud kui saks

Kõik pitsid paelad peelikud
Ja kõik tema riided-seelikud
Mis mamma oli Mannil kaasa pand
Need Mann oli linnas maha müünd

Kõik pastlad mis papa oli Mannil and
Need Mann oli linnas ahju aand
Ei linnas keegi kanna neid
Mina talupoisid põlgan teid

Mina talupoisid põlgan teid
Ei teile truudust tunne meel
Mul linnas uhked härrad ees,
Kel suhkrutükid tasku sees

Siis lehm oma saba liputas
Ja oinas piipu popsutas
Küll vett siis tilkus varsa silm
Et lõunane praad tal oli külm.

Helen jällegi:

Selle laia ilma sees tütarlaps näeb mõnda
Läheb tema mehel silmad vees, saab tema häda tunda
Mõni aga rumal poisike võtab noorelt naise
Ise tema ull ja väetike astub neiu ette
Ütleb tule minule, ma abikaasaks sinule
Pulmad ausalt peetud sai rahvast palju kutsutud
Paari … mind kaissu võttis ja siis jälle maha jättis
Läheb aga kõrtsi lakub täis, rebib-karjub nagu veis
Võtab laia rihma vöölt, näitab mehe valitsust
Luua eest mind kätte võttis, ja siis mööda tuba nühkis
Pealt tema näha vaikne mees aga ussi süda sees
Teine nagu tiiger põõsas, aga truudus südames.

Helen kohe järgi veel:

Sest poistega võib rääkida
Aga mitte armasta
Poisi otsa võib vaadata
Aga mitte kallista
Sest poisil pole südant sees
Kui ta seisab neiu ees
Kivitükk tal rinnus on
Ise uhkust täis kui konn
Neiud teid ma õpetan
Oma laulu lõpetan
Öelge iga poisile
Sõida otse põrgusse
Seal teid ootab ammugi
Vanatont suu ammuli
Sinna läeb teid kooriga
Mitmesaja vooriga

Ja siis Leanne alustas:

Ema ei salli mind
Keegi ei kosi mind
Surma ka ei võta mind
Oh kus ma jään
Teised on pulmad teind
Mind pole keegi näid
Kõik minust mööda käind
Oh kus ma jään
Küll käisin kirikus
Ja laulsin raamatust
Et pandaks tähele
Oh kus ma jään
Ei pandud tähele
Ei viidud mehele
Ei ükski vaatand mind
Oh kus ma jään
Te peate vastama
Et ma meheta
Täna siit pean lahkuma
Kõik teie süü
Et küll teist vabanen
Ja mures mulda lään
Ma siiski hääks jään
Ei vihka teid


_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
01.01.06, 23:33
Asukoht: 1 / 2

See teema on suletud